29.07.2006
Asukoht: Namiibia, ~Outjo
Koordinaadid: -20.47378, 16.09646
Teekond: 35537 km
Kraadiklaas: 20°C

Valge neeger ja (ta) kardaanirist(id)

Juba mitu päeva tagasi kirjutasin jutu valmis aga ega mandunud olekus (aitäh Maarja, hea sõna!;) midagi asjalikku siiski ei tule, seega üritan natuke ümber töödelda ja ehk veidi värsket uudist ka lisada.

Namiibia raha on kohalik dollar, kurss on ca 1 EUR = 8,6 N$. Samas paralleelselt saab kasutada ka LAV’i randi, sama kursiga ja poes võid tagasi saada segamini nii Namiibia kui LAV’i raha. Eesti kroonides hindu saab arvutada umbes nii, et korrutad kohaliku hinna kahega ja siis lahutad 10%. Diiselküte veidi alla 6 N$/liiter ja oma sõidukiga maale tulles tuleb maksta ühekordne teemaks 140 N$ (sõiduauto).

Namiibia esimene suurem uudis oli vasakpoolne liiklus, ehk siis peab vasakul pool teed sõitma (kohalikel autodel on rool ka teisel pool). Tuleb tunnistada, et see oli mulle tõesti üllatuseks. Aga no mis seal ikka, hakkame siis minema… :)

Kuna Oshakatis ma uut sama kummi ei saanud autole, siis olin sunnitud võtma suuna otse pealinnale, kuigi oleks tahtnud paljudes kohtades ennem pealinna ringi ukerdada aga mitte ilma korraliku tagavararattata (sest need kohad on üsna elust eemal). Pealinn Windhoek on enam-vähem Namiibia keskel ja Angola piirilt on sinna umbes 600 km mööda head asfaltteed.

Polegi ammu enam loomapilte näidanud! Samuseid loomi on näha suhteliselt palju, inglise keeles on warthog aga eesti keeles ma ei teagi? Põhimõtteliselt nagu metssea moodi elukas, veits lapikuks löödud koonuga ja kui autot näevad siis jooksevad rivis (jänese moodi) kalpsates minema, kõigil sabad püsti nagu antennid. Sabaotsas on väike tutt ka veel… :)

Aga siledal teel ilmnes selline asi, et autol üks esimene kardaanirist on Angola axle twiser tee peal täitsa logisevaks kulunud - vibreeris ning kriuksus ka (transmissiooni lõtk tunduski viimasel ajal kahtlaselt suur). Ma kartsin, et ei jõuagi pealinna välja sellega, kuna tundus, et kui kohe määret ei saa, siis laguneb täitsa ära (mõtlesin juba selle peale, et kui ainult tagumise kardaaniga sõita, siis ma vist peaks keskmist difrilukku kasutama, oleks auto tervisele parem?). Kuna mitmesaja kildi jooksul ei leidnud ma ühtegi kanalit (pühapäev – kinni!), siis pidin halvima ennetamiseks tee ääres määrdepritsiga auto alla roomama (mööda sõitvate Toyotade juhid muidugi irvitasid, et näe, järgmine Land Roveri omanik tee ääres auto all, ainult “botased” paistmas :P)... Mis iganes, mul oli muu seas 2 kardaaniristi tagavaraks kaasa võetud aga kuna ma polnud ise neid kunagi vahetanud ja polnud ka vaikset mugavat kohta, kus remondijuhendist näpuga järge ajades praktiseerida, siis igaks juhuks otsustasin lasta see töö esinduses ära teha. Lisaks veel oli aeg uuendada vedelikke roolivõimus, piduris ja siduris, mida üksi põõsas paha teha. Seega võtsin plaani, et saab Windhoekis Helgaga mindud Land Roveri esindaja juurde teenindusse.

Namiibia on Aafrika mõistes ikkagi väga korralik maa ja pealinn Windhoek on ka väga kena mu meelest (esmamulje keskusest oli, et üks kenamaid linnu, mis olen näinud, kuigi võib-olla need eelmised Aafrika linnad varjutavad mu mälu;). Nagu Euroopas oleks, palju valgeid ka liikvel ja turiste ka. Palju suuri supermarketeid suure kaubavalikuga ja toidukraami hinnad umbes sarnased Eestiga. Seega üllatavalt odav ja rikkalik (senise) Aafrika mõistes, mis on igati positiivne uudis.

Pealinnast saingi uue 235/85R16 BFG Mud-Terrain kummi alla (kuigi mitte odav see polnud, makstes N$ 1635). Lisaks sai kontrollida ka teist kummi, mis kergelt lekkis ja ilmnes, et selles oli väike liistunael sees (mis sai eemaldatud ja auk kinni pandud). Kuigi oli pealtnäha (Euroopa mõistes) igati korralik kummifirma korraliku tehnika ja materjalidega, siis “monteerijate” töö kvaliteet eriti kiita polnud. Aga tegelikult oleks vist uudis see, kui kuskil keegi leiaks mõne hoole ja armastusega tegija (vahet pole kas Eestis või Aafrikas)...

Nüüd üks haigem uudis – mulle ei anta siin Namiibias LAV’i viisat. Öeldi, et ei saa, pead Euroopas taotlema. Helistasin Helsingi LAV’i saatkonda, et äkki saaks kulleriga neile passi saata ja saaks sealt aga no kurat, vist rääkisin saadikutädi endaga aga ega mingit huvi aidata sealt ei paistnud, pigem üritas ta asja võimalikult keeruliseks ajada, et mitte üldse midagi teha. Soovitas lõpuks, et ma ajaks asja Estravel’i kaudu aga nõutav paberimajandus on päris põhjalik, kaasa arvatud peab olema ette näidata hotellide broneeringud kogu teekonnaks (mida mul pole ja mida ma ei tee ka). Ma millegipärast olin arvanud, et LAV’i kui intelligentse maa viisa saab eestlane probleemivabalt. Eks see ole osaliselt minu viga ka, oleks pidanud rohkem kodutööd tegema ja seda asja ennem põhjalikumalt uurima, aga no ei viitsi ju sellise asjaga tegeleda ja ma kodus ei teadnud ka, kuhu täpselt ma välja jõuan. Aga no fuck, ei lähe siis sinna kui nad ei taha minusugust neegrit näha ja ongi probleem lahendatud…

Aga LAV’i pagarid olid kauge külalise jaoks nimelised spetsiaal-müstifikatsioon-küpsised juba aegsasti valmis teinud, kuigi need tuli nüüd saata siia Windhoeki, kuna viisa puudumise tõttu ei saa ma ise järele minna. ;)

Tänase seisuga tundub nii, et vaataks 2 nädalat siin Namiibias veel ringi, siis tuleb üritada auto konteineriga Walvis Bays laeva peale panna ja ise Windhoekist koju lennata. Üks variant on see, et käia veel üks tiir Botswanas ja siis seal teha uus Namiibia viisa ning tulla siia tagasi ja siis alles saata auto koju. Kõige lahedam oleks muidugi ise autoga tagasi sõita ja kui suuri teid sõita siis see ei tuleks eriti kallim variant, kui laevaga saatmine + lendamine, aga sama teed nagu tulema ei hakka(ks) ja Ida-Aafrika poolt läbi pääsemine on hetkel suhteliselt segane. Samas, tuleb tunnistada, on mul reisimise isu praeguseks hetkeks üsnagi otsa ka saanud, seega tagasi sõitma arvatavasti siiski ei hakka (kuigi auto laevatamise raha on ikkagi valus maksta ja kui sõita, siis saaks selle eest nagu vastu ka midagi).

Tagasi pealinna – ilus suur Land Roveri esinduse töökoda aga kurat, ma olen siiamaani depressioonis. Sõitsin ühel hommikul, peale seda, kui olin üle-eelmisel päeval saanud aja kirja panna, auto sinna järgmise tööülesandega: vahetada esimesel kardaanil ristliidesed (uued ristid minult), vahetada õli roolivõimendis, siduris, piduris ja käigukastis ning kontrollida üle, (kuidas seda eesti keeles öeldagi?) valve clearance. Õhtul kella viieks läksin tagasi, sain arve - 2215 N$, ehk umbes 4000 krooni, millest ca 3000 on tööraha. Mis seal ikka, kahtlaselt kallis aga mis teha, arvatavasti siiski oma ala asjatundjad ja vähemalt on kõik nüüd korralikult ära tehtud, või vähemalt nii ma lootsin. Aga kuradi jobud! Vaatamata kopsakale töörahale, ametlikule esindusele ja pealtnäha korralikule töökojale on tulemus mu meelest ikkagi porno. Vedelikke valada ei osata, tundub, et on kasutatud seda hajutava otsaga kastekannu, et tabada 4 cm läbimõõduga auku. Pidurivedeliku paak pandud ka pilgeni täis, sidur… töötab kahtlaselt, tundub, et õhk on sees (võtab alles poole pealt ja tuleb vajutada põrandasse, siis napilt töötab. Omaalgatuslikult on sildadesse ja vahekasti õli peale valatud ja see polnud mitte sama õli, mis mul sees oli. Mootori välipesu on tehtud, kuigi roolivõimu õliga (kastekann) on mäkerdatud pärast pesu. Kojameeste veepaak on vett täis pandud, mis on normaalne, samas tolmust õhufiltrit pole keegi üritanud puhastada. Üllatuslikult tundub, et kardaan on siiski ilusti paigas (kuigi mul pole olnud võimalust korralikult auto alla vaadata) ja nad isegi saatsid selle kuhugi kolmandasse firmasse “balansseerimiseks”. Aga kõige sitem lugu on see, et autol on võimsust kuidagi kahtlaselt väheks jäänud, madalatel pööretel on nõrgem (ja tahmab ka, kuigi vähem või rohkem tahmanud on ta vist kogu aeg). Kuna mootori hääl on ka teine, siis tundub, et nad seda klapinügijate distantsi ikkagi muutsid ja võib-olla käkkisid sellega midagi? Ma kahjuks mootori hingeelust ei tea eriti palju. Muidugi on võimalik, et see nõrkusehoog tuli peale juba ennem teenindust, aga ma ei mäleta küll, et asi oleks nii tundunud. Panin prooviks uue kütuse- ja õhufiltri aga eriti midagi ei muutunud. Auto sõidab ja kõik, aga madalatel pööretel on nõrgem kui ennem. Tuleb natuke rohkem tuuritada, nagu oleks tegu bensukaga… ;)

Kogusin ennast mitu päeva, et lähen tagasi ja õiendan nendega, kuigi see päss-töödejuhataja ei tundunud eriti abivalmis, aga kui täna, laupäeva hommikul viimaks läksin, siis oli töökoda kinni. Ega ma ausalt öeldes poleks tahtnud neid mankisid enam näha ka, kuigi mind ikka jubedalt häirib fakt, et raha küsitakse jõudsalt aga töökvaliteet on olematu. Ma ei imesta tegelikult üldse, kui ma nüüd auto alla vaatan ja leian sealt ümmarguseks keeratud kardaanimutrid, kuna pole olnud õige suurusega mutrivõtit käepärast… Ja polnud kõik seal neegrid midagi, ülemad olid (vähem või rohkem) valged… “Kastekannumees” oli siiski neeger, nagu ka see, kes siduri persse keeras ja võib-olla ka see klapikangutaja. :P

Mõista-mõista, mis see on!? :) Kalkfeldi lähedal näeb 20 N$ eest dinosauruse jälgi. Nagu näha, on jäljed turistide jaoks konkreetselt ära märgistatud. :) Väidetavalt on tegu 200 miljoni aasta vanuse kolmevarbalise müstifikatsiooni jälgedega, mis kivistunud. Aga mulle tundub, et spetsiaalselt selle jaoks pole mõtet pealinnast paarsada kilomeetrit sõita (mina õnneks lihtsalt möödusin), sest jäljed on siiski üsna umbmäärased, eriti veel raha eest. ;)

Oehh, uuu-niii-tuuu-leeeb-peaaa-leee… Mmmm… :)

‹  29 kwanzat 1 liiter  /  Sisukord  /  Etosha ›