19-21.07.2006
Asukoht: Namiibia, ~ Oshakati
Koordinaadid: -17.44322, 15.69668
Teekond: 34261 km
Kraadiklaas: 28°C

29 kwanzat 1 liiter

Tegin teile Luandas ühe poolkesise pildi ka, et näidata, mis seal paistab. Taustal paistab mereäärne promenaad ja “luksuslik” kesklinn. Hinnad tundusid siin keskuses päris naljakad, väike hamburger või kiirtoit algas umbes 100-st kroonist. Samas banaane ikkagi sai odavamalt, umbes 40 krooni kilo. :D Üllatuslikult mingit odavat tänavasööki kesklinnas müügil pole, seda peab minema kuhugi kaugemale (getosse) sööma.
Pildil veel taotakse jalgpalli ka. Juba ammu keegi tahtis, et räägiksin, kas jalgpalli ka Aafrikas näha on. On, ja palju. See tundubki olema põhiline spordiala. Iga küla juures on lihtne jalkaplats või kui pole, siis mängitakse sõiduteel või mõnes muus sarnases kohas. Samas pallid on pahatihti pooltühjad või üldse ise tehtud. Alles täna nägin nööriga kokku seotud kaltsukera, mida siis entusiastlikult taga aeti (muide, Laoses kasutati päris palju vitstest punutud väiksemat palli). Seega soov jalkat mängida on neil suur, palli tagumas on näha nii poisikesi kui ka minuealisi. Samas inimesed on ikkagi vaesed – raha pole, et korralik pall osta ja paljud mängivad paljajalu ka.

Luandasse läksingi peamiselt sellepärast, et Namiibia viisa vaja teha. Esmaspäev lõpuks tuligi ja suhteliselt üllatuslikult sain viisa juba kohapeal kätte. Tavaline ooteaeg on väidetavalt 2 päeva aga rääkisin (ohoh, inglise keeles!), et mul Angola viisa lõppeb ära, mille peale asjalik teenindaja läks konsuli juurde uurima ja põhimõtteliselt tuli tagasi, kuuajane viisa passis (30 USD). :) Ja konsul tuli ise ka veel Eesti müstifikatsiooni vaatama, surus kätt ning tervituseks küsis, et govoriš po russki? :)

Killuke Angola Armeemuuseumist: salapärase kommunistliku sõduri matšeete koos vastava matšeeteorgiaga (all fotol).

On näha olnud imelikke lehmamärke. Kaldun arvama, et need on seoses miinidega, ehk siis kuhu kanti oleks soovitav oma lehm saata, et ta õhtuks veel hinges oleks. Aga võib-olla ka mitte. Paaris kohas tee ääres olen näinud ka miiniväljade märke, umbes nagu kilomeetripost, kuid punase pealuuga ja siis mingi kood ka peal. Küsisin ühe kohaliku käest, et kuis miinidega lood on – ta arvas, et põhiprobleem on Angola keskosas.

Hakkasin juba mõtlema, et sai enneaegselt Angola teed kirutud, sest Luandast paarsada kilomeetrit alla poole, mööda rannikuäärt, polnud teel nagu vigagi, et mitte öelda väga hea. Aga jah, tundub, et 100 kilomeetrit ümber Luanda on tee üle käidud, et mõned mehed saaksid oma Ford Mustangiga ringi sõita. Kaugemal, nagu paistab, sõiduautoga hästi ei saa. Ja see pole üldsegi mitte üks kõige halvem lõik – nagu näha on siin tee ju tegelikult üsna sile. :)

Ohh, ja täna siis see juhtus. Olin juba jõudnud hakata arvama, et olen teistest parem ja suudan läbi Aafrika sõita ilma katkise kummita. Aga ei, ja vist pahade mõtete eest tuleb kumm (oli vasak tagumine) nüüd täitsa maha kanda, sest külg on umbes 7 cm lõhki. Kuigi ma ikkagi vahin enamuse ajast teed ja sõidan väga hoolikalt igasugusest jamast kaarega mööda, siis seekord vahtisin ma kuhugi mujale kui käis pauk ja nägin küljepeeglist, kuis mingi metallijurakas põõsasse lendas. Põõsast leidsin umbes 20 sentimeetrise ära murdunud lehtvedru tüki, ehk siis seesama jurakas lõikaski naksti kummist läbi. Murdekoht oli sel väga terav. Praegu läks tagavararatas alla, aga uut samasugust kummi tahaks nüüd küll (ja ruttu). Muide, need Toyotaga hollandlased, kellest siin Kongo-mail pilt oli (ja kes minust nüüd umbes nädal-kaks eespool), murdsid selle sama teelõigu peal ära oma auto teise tagumise lehtvedru (üks murdus juba ennem). Mitte et see peaks olema nende vedru tükk, aga… tee on ikkagi sitt. Ja ma mitte ei kaeble, vaid raporteerin. :)

Ööbimiskohta otsides leidsin hoopis 2 mürsku. Sütikud olid küll õnneks ära keeratud aga no veits imelik ikkagi.

Teisel päeval keerasin teelt ära, et väike amps võtta ning sattusin taas (endisele) militaarobjektile, mis oli küll maatasa pommitatud. Siin näha, milline näeb sarnane mürsk välja lõhkenuna. Suuremal tükil on esiotsas asunud sütiku vint veel näha ka. Sõjafilmi on põnev vaadata aga kui sellist kilost teravate äärtega tükki käes hoiad, siis tekib asjast teine arusaam… :S

Täna Namiibia piiri ääres Santa Clara’s ootasin kaks ja pool tundi bensiinijaamas, et saaks oma viimase Angola raha eest odavat diislit paagi täis lasta. Diisel on siin tõesti odav, 29 KZ/liiter, ehk umbes 4,5 krooni. Samas bensiinihinnaks ütlesin eelmine kord 80 ja see oli viga, tegelik hind on 40 KZ.

Aga seal bensiinisabas oodates juhtus päris haige intsident – istusin autos rooli taga, poolviltu, seljaga ukse poole ning lugesin raamatut Namiibia kohta (raamat kahe istme vahel konsooli peal), kui järsku näen, et keegi on oma käe mu kõrvalt lahtisest aknast sisse ajanud ja üritab praktiliselt minu kõrval armatuurlaua keskel olevat navigeerimisseadet ära sikutada. Ja võib-olla see olekski tal õnnestunud ning ma polekski märganud, kuid aparaadil oli siiski (õnneks) toitejuhe küljes. :P Ausalt öeldes nii süüdimatut vargust näen ma esimest korda ja see võttis mu üsna pahviks. Vaatasin selle tüübi poole, ta tõmbas käe tagasi ja jalutas rahulikult edasi, nagu poleks midagi juhtunud…

On aeg siis heita pilk ühele Angola viisale, mille jaoks nõuti passis kahelt poolt tühja lehte (ja valdavalt mille pärast tuli Eestisse minna uut passi tegema). Nagu näha on tegu tavalise viisakleepekaga, mis võtab enda alla ainult ühe poole. On küll veel juurde vajutatud reljeefne pitser, kuid lehe teisel küljel olev viisa ei tohiks seda eriti mõjutada. Teine Angola viisa, mille sain Pariisis on sarnane, kuid teise kujundusega ja jääb selle tembeldatud lehe teisele poole.
Aga Angolast väljumisel tekkis loomulikult probleem, kuna mu 5-päevane transiitviisa oli aegunud (läks 8 päeva, kuna tee oli kehv ja nädalavahetus tuli Luandas passida, et saaks Namiibia viisa esmaspäeval). Selgitasin küll, et Cabinda migratsiooniametis öeldi korduvalt no problem (ja hollandlastele väideti sama ka Luandas) aga selle peale mehed vaid naersid ja ütlesid, et tuleb maksta. Iga üle aja päeva eest umbes 8 dollarit, mis kolmega korrutades tegi huvitaval kombel 30. Kuna mul rohkem ei olnud peenraha käepärast kui 20 eurot, siis sellega nad ka leppisid, kuigi algul ajasid juttu, et mine vaheta dollariteks jms. Raha muidugi pandi oma tasku… Aga no kurat, pääsesin lõpuks Namiibiasse! :)

Angoola transiit tuli selline – kokku 8 päeva ja ca 1900 km, ¾ sellest oli tee väga kehv.
Angola kohta ei oskagi arvamust öelda – ühes kohas jube viletsus ja samas on ka mõned linna moodi linnad, mis tunduvad vähemalt keskel üle Aafrika keskmise. Igasugused kõhule patsutajad ja rahaküsijad jätavad muidugi haleda mulje. Liikluspolitseinikke oli suhteliselt palju näha aga enamikel juhtudel viibatakse välismaalane läbi ja ei tülitata. Ka on politseinikel neoonvest seljas, juba eemalt näha. Ja koolilastel on mingi veider koolivorm – valge kittel! Nagu väiksed arstid, ma ütleks… :)

Olgu siis tee ka Aafrika taustal ära trükitud.

* * *

Ma olen Angolas palju Helga sugulasi näinud, ehk siis Defender 90-neid.. Suhteliselt uued, valged, TD5 mootoriga ja kuuluvad arvatavasti riigiasutustele. Huvitav just see, et enamik on 90-ned, 110-neid on mõni üksik. Ja lahe on see, et all on neil kõigil klassikalised heledad plekkveljed koos kitsa kummiga, mitte valud.

‹  Oi kui pikk tuli, see nagunii laeb kaua!  /  Sisukord  /  Valge neeger ja (ta) kardaanirist(id) ›