15.07.2006
Asukoht: Angola, Luanda
Koordinaadid: -8.80907, 13.23667
Kraadiklaas: 30°C

Oi kui pikk tuli, see nagunii laeb kaua!

Tegelikult ei viitsi eriti kirjutada. Üldse peale Eestis käimist on asi kuidagi kergelt sassis ja lisaks veel see, et kahe Kongo ja Cabinda läbimine on olnud üks suur kiirustamine (sest ei ole sellist tunnet, et tahaks nendes pikemalt viibida, kui hädavajalik). Kuigi ma polegi kunagi varem nii pikalt (6 kuud) kodust ära olnud, siis mingit väga erilist koju saabumise tunnet polnud. Üldse mida aeg edasi, seda vähemad asjad mulle rõõmu valmistavad. Mitte sellel reisil vaid üldse. Ja see pole tegelikult ju üldsegi mitte hea. Vot nii!

See on vist ainuke pilt, mille ma Cabindas tegin ja olgu see siis ka siin ära näidatud. Tee ääres oli päris pikalt mingi arvatavasti sõjaväe ala ning peale okastraadi oli kohati ka silte, et miinid. Taustal meri. Cabinda on väike Angolale kuuluv territoorium, mis on päris-Angolast eraldatud Kongo DV ribaga. Ehk siis Cabindast Angolasse sõitmiseks on vaja ka Kongo DV viisat.

Cabindas käisin migratsiooniametis uurimas, et äkki saaks sealt lihtsustatud korras mingi viisapikenduse või uue viisa Angola jaoks. Kõik algas paljulubavalt, paar inimest rääkisid “väikest inglise keelt” ja tõid mulle täitmiseks värvilise ankeedi ning võtsid ühe dokumendifoto ka. Andsin ankeedi ära ja mõne aja pärast sain passi tagasi, kuid viisat seal polnud. Uurin siin ametniku käest, et kus viisa on, tema väidab mulle, et mul pole viisat vaja – selle viisaga, mis mul juba on Pariisist võetud ja millega ma sisenesin Cabindasse saan ma ka Angolasse ja polevat mingi probleem, et see on ainult 1-kordne transiitviisa ja ainult viieks päevaks. Tüüp siiralt kinnitas mulle korduvalt, naeratus näol, et no problem, no problem. Aga Aafrikas üldiselt igal pool, kus kuuled fraasi no problem! võid olla kindel, et sulle aetakse mingit jura…

Cabindast Kongo DV-sse pääsemisega tekkis paaritunnine viivitus, kuna Kongo DV viisa oli mul vanas passis ja ma täpselt ei teagi, kumb pool see piduriks oli (kuna ma ei oska ei prantsuse ega portugali keelt), igal juhul tuli kaks korda minna koos Cabinda ametnikuga Kongo DV ülema jutule ja see midagi seal seletas, et “ei saa”. Kuna asi hakkas ebameeldivat pööret võtma, siis pidin ka sõna sekka ütlema, et kuidas siis ikka ei saa? Selle peale arvas Kongo DV ülem, et ainult siis saab, kui ma olen nõus, et mu uus ja vana pass liidetakse klambriaparaadi abil üheks, ehk siis nagu oleks kahe passi probleem sellega lahendatud ja selle tulemusena jääks mulle ainult 1 pass, kus on nii Cabinda kui Kongo DV viisa. Sellise asja peale ma ise nagu polekski tulnud, et kahe klambri abil probleem nagu laheneks aga see peegeldab päris hästi kogu Aafrika asjaajamist, kus kohati nõutakse idiootseid asju surmkindla järjepidevusega. Klambriaparaat läkski käiku, mille tulemusena tekkis mulle hübriidpass, mis algas vana passiga ja lõppes uuega, ehk siis lihtsalt vana passi tagakülg klammerdati uue passi esikülje külge. :)

Nüüd siis otsapidi Kongo DV-s, kus suund Boma ja Matadi peale, et viimasest edasi Angolasse siirduda. Hommikul olin ma otsustanud võimalikult kiiresti vabaneda oma “jupatsamortidest”, ehk siis nendest Land Rover Series mudeli amortidest, mis sai hädaga Marokos ostetud, kui üks tagumine amort pooleks läks. Olin neid juba niigi mõttetult kaua kaasas tassinud (aga alati polnud meeles ka). Üllatuslikult sattusingi kohe ühe tee ääres seisva vana Land Roveri peale, millel just tunduski olema suur probleem tagumise vedrustusega. Põgus vaatlus ei andnudki täit pilti, mida seal oli ja mida polnud, aga tundus, et “sel masinal polegi viimasel ajal tagaosas amorte ja vedrusid kasutatud”. :) Ilus masin ja mul täpselt õiged amordid olemas, seega nagu näha vahetasid need omanikku. Raha ma muidugi küsima ei hakanudki, sellest ka lai naeratus vastsete amordiomanike näol… :P

Tee Kongo DV pool oli päris naljakas kuni Boma’ni. Millegipärast tekkis mul tunne, nagu sõidaks kuskil polügoonil ja isegi mõni tanketi vrakk oli tee ääres näha. Aga vihmaperioodil ei soovitaks küll kellelgi autoga siia kanti tulla. ;)

Samas Boma ja Matadi vahel oli suhteliselt hea asfalttee, kuigi kohati auguline. Aga siin pildil tee ääres kasvamas näha bambus. Kes pole troopikasse sattunud, siis neile võib-olla uudiseks, et mõni bambuseliik kasvab väga kõrgeks (isegi palju suuremaks-jämedamaks, kui siin näha).

Siin näha suur Kongo jõgi Matadi külje all. Matadi jääb paremale mäenõlvale ja üle jõe läheb võimas sild, mille ületamise eest tuli maksta 1200 raha (ehk umbes 40 krooni, ametlik tariif). Kongo DV-s on oma frank, mitte see ühine CFA frank, mis teises Kongos ja mujalgi Kesk-Aafrikas. Vahetasin piiri peal mingi hangeldaja käest ainult 10 eurot, et “leiba osta”, kurss oli tal 1 EUR = 430 franki (kuigi mujal võib veidi paremini saada).

Matadis on õnneks ka Angola konsulaat, kuhu ma läksin järjekordset Angola viisat nõutama, kuna see jutt, et ma selle ühekordse transiitviisaga saan nii Cabindasse kui Angolasse ei ole eriti veenev. Ka siinses Angola saatkonnas polnud suhtumine eriti entusiastlik, kuigi pärastlõunaks oli mul käes järjekordne 5-päevane transiitviisa, mille eest pidin siin maksma 80 eurot (Pariisis 30). Aga nad sindrid ikka ei taha kuidagi pikemat viisat anda, vähemalt minusugusele umbkeelsele. Ja muidugi veel pärivad igasuguseid asju, nagu näiteks kui palju sa oma passi eest maksid, mis on su ema õe nimi, kui vana on su õde, kas oled kunagi vangis olnud, poliitilised vaated jms., nagu oleks Angola puhul tegu mingi imedemaaga, kuhu pääsemiseks käiks jube rebimine (nagu USA). Aga arvestades seda, et Angola on vist üks maailma vaesemaid maid, kus alles mõned aastad tagasi lõppes 27 aastat kestnud kodusõda, on mulle täielikult arusaamatu, miks nad viisade saamise nii keeruliseks ajavad, selle asemel, et üritada nende vähestegi välismaalaste pealt, kes vabatahtlikult tahavad Angolat külastada, midagi teenida. Aafrika – loll!

Matadis veetsin öö... hotellis, mitte vangis, nagu võib pildilt ekslikult mulje jääda. ;) Hotell oli üsna nigel, seda eriti 25 dollari eest (ametlik hind) aga ega “nii odavalt” midagi eriti valida pole. Elektrit ka polnud, kuna seda pidavat olema üle päeva – kokkuhoiupoliitika. Arvatavasti selle tõttu suutsin selle kongi saada 20 dollariga kätte. Puhtaid linu ja padjapüüri nõuda on selle hinna juures muidugi liig, seda eriti riigis, kus 20 dollarit on arvatavasti paljude inimeste kuupalk. Seega pole ime, kui ma (seal pimedas niheledes) sain sügelised, täid, kopsukatku, ebola ja võibolla ka mõned muud ebameeldivad organismid, mis Kongo DV erinevates piirkondades levivad. :)

Kongo DV-s sai kokku sõita ainult hädavajalikud 260 kilomeetrit. Matadi lähistelt Ango-Ango piiripunktist ületasin päris-Angolasse, kuigi 2 passi tekitasid kerge probleemi ka siin. Ma nimelt ühendasin passid ennem üksteise küljest lahti, kuna arvasin, et kui just hädavajalik pole, siis ma kahte passi ei näita – tekitab liigseid küsimusi. Samas Angola pool siiski nõudis näha Kongo DV viisat, mida uues passis polnud, seega pidin ka eelmist passi näitama (tüüp juba tahtis minuga koos Kongo poole tagasi jalutada, et uurida, kuidas ma üldse Angolasse sain, kuna mul viisat neile näidatud uues passis polnud, kuid siis kangutasin vana passi ka välja). Siis aga tekkis uus imelik nõue, et Kongo DV väljumistempel peaks mul olema samas passis, kus Angola viisa. Aga kuna Kongo DV viisa oli siiski ka vanas passis, siis lõpuks asi lahenes ja mind tembeldati Angolasse sisse. See liigutus oli üsna suureks kergenduseks, sest Kongo ja Kongo DV läbimine oli kuidagi veidi kõhe. Ei, ei midagi väga hullu aga mulle ikkagi ei meeldinud. Midagi logiseb. Muidugi on võimalik, et see kõik on vaid minu peas. Aga seiklushimulistel on Kongodes avastamisrõõmu küllaga ja arvatavasti saab üsna ekstreemne reis olema, seega kes otsib kohta, kus turiste (ja teid) pole, siis see ongi.

Siin juba Angola. Olen praeguseks sõitnud Angolas ca 500 km pealinna Luandasse välja ja teed on olnud väga kehvad, arvatavasti Aafrika ühed kehvemad. Angola probleem on selles, et pärast 1975.a., mil algas kodusõda, pole eriti teid parandatud. Kogu selle valguses tundub 5-päevane transiitviisa ligi 2000 kilomeetri läbimiseks päris irooniline, kui keskmine kiirus rehkendub õhtuks ehk ca 30 km/h. :P

Angolas on rahaühikuks kwanza ja kurss Cabindas oli 1 EUR = 90 K. Luanda kurssi pean veel uurima. Diiselkütuse hind pealinnas ca 30 K/liiter, ehk siis seni külastatud maadest hulgas üks odavamatest. Samas bensiin palju kallim, 80 K/liiter.

Siin üks helgemana näiv teelõik, kuigi kohe-kohe tuleb kindlasti palju teravate servadega auke. Aga loodus on Angolas olnud pigem kena ja mulle meeldib, kuigi savannialadel on palju maast põlenud, tekitades trööstitu vaate (eriti koos mingite vegeteerivate onn-küladega või sõjast jäänud majavaredega).

Pikk sõda Angolas on muu seas jätnud suvalistesse kohtadesse laokile ka hinnanguliselt üle 10 miljoni maamiini, mis nüüd rahuajal oma ohvreid ootavad ja ka maailma suurima jalainvaliidide hulga. Ühe jalaga inimesi, kaasa arvatud lapsi, on päris palju näha. Ja ega sel põhjusel eriti väljapoole teerada “jalutama” minna erilist soovi pole ning lisaks tuleb ka hoolega vaadata, kuhu kusele minna. Tundub naljakas aga tegelikult väga haige värk.

Olen nüüd jõudnud otsapidi Angola pealinna Luandasse. Siin tuleks üritada saada Namiibia viisa aga kuna nädalavahetus tuli peale, siis saab esimesele katsele minna alles esmaspäeval ja kes teab, kaua sellega aega läheb (millegipärast on mul lootus, et Namiibia saatkond on intelligentne ja saan kiiresti viisa kätte). Igal juhul oma 5 Angola viisa päevaga ma siit minema ei saa, see on kindel. Ei hakkagi vist siin Luandas Angola viisat pikendama ja selle asemel vaatab, mis maalt väljumisel öeldakse. Aga võib-olla mõtlen ringi ka ja lähen uurin immigratsiooniametist, et kas ja kui palju. Üldiselt seni on Angola tundunud üsnagi kiratsev maa, ma ei arvanud, et asi on nii vilets. Lisaks veel miiniprobleem ka, seega ei tahagi siin eriti pikalt ringi vaadata. Aga maastiku poolest mulle meeldib.

* * *

Vahepeal on tehnika ka veits alt vedanud. Autos olev 12V – 220V inverter suri ära, mitte küll ise aga Pointe-Noire’is autopesijad viskasid ämbriga katuseluugist vett sisse ja siis ta pinises seal omaette ära. Natuke minu viga ka, sest ma juba ammu mõtlesin, et peaks talle mingi lapaka peale panema juhuks, kui katuseluugist “vihma” sisse sajab. Üldiselt vajalik riistapuu oli, kuid saab ka ilma hakkama – arvuti jaoks on mul 12V laadija, kuigi digifotokat ja mõnda teist asja tuleb nüüd laadida mõnes “hotellis”.
Siis üllatuslikult avastasin eile, et väike Leatherman Juice C2 taskutööriist on katki läinud – noatera kinni ja lahti hoidev vedru oli kadunud, mille tõttu tera käis kinni-lahti nagu ise tahtis ja lahti ei seisa. Leidsin pool vedru hotellipõrandalt, kuigi katki minemise asjaolud on teadmata. Imelik, võiks öelda. Viimati koorisin sellega ainult 2 apelsini. :)

* * *

Luandas muidugi saad taas tunnistust, et Maailm (või Aafrika?) on ikka üks haige paik. Kogu see vaesus ja olematud teed aga pealinnas on automüügisalong, kus sees kaks H2 Hummerit ja Fordi salongis näiteks ka uus Mustang…

‹  Ma olen vist tagasi (Aafrikas)  /  Sisukord  /  29 kwanzat 1 liiter ›