10.07.2006
Asukoht: Angola, Cabinda
Koordinaadid: -5.55696, 12.19295
Kraadiklaas: 30°C

Ma olen vist tagasi (Aafrikas)

Nii-nii, üks-kaks-kolm, reporter on taas Aafrikas tagasi ja koos Eestist kaasa võetud uue (kolelilla) passiga! Eelmisel esmaspäeval lendasin juba kodunt minema Pariisi, kus õnnestus kolme päeva jooksul omandada nii Kongo kui ka Angola viisad. Kongo viisa vajalik, et Pointe-Noire’i üldse tagasi pääseks (110 eurot kiirviisa järgmiseks päevaks, tavaline kolme päeva pärast 55). Kongo konsulaadist mitte kaugel oli ka Angola oma, kus algselt öeldi mu puhast passi vaadates kärmelt, et “ei saa” (polnud ka nõutud küllakutset esitada), kuid siiski vehkisin oma vana Aafrika viisasid täis passiga ning surusin transiitviisa peale, mille peale asjamees käis kuskil ära ja tuli tagasi positiivsemas meeleolus, mille tõttu järgmisel hommikul sain ka Angola 5-päevase transiitviisa kätte. Selle eest kasseeriti kahtlaselt vähe, 30 eurot, kuigi oli ekspressteenus – tavaviisa hinnakirjas 60 ja ekspressina 100. Näed, Euroopa esindustes ikka tahetakse ja osatakse raha teenida, pakkudes ametlikult hädalistele suurema tasu eest kiirviisasid, samas kui Aafrikas selline (legaalne) teenus millegipärast puudub. Aga kokkuvõttes very-very-good, nagu Aafrika mehed selle peale ütleksid (nad teavadki inglise keeles ainult seda ja siis veel ka no problem!). :)

Aga peale passi sai veel Eestist üht-teist kasulikku kaasa toodud, nagu uus kompass autosse (samasugune kui eelmine, mis ära lagunes), Lonely Planet Southern Africa ja Rough Guide to South Africa raamatud ning ka odavat (võib vist nüüd küll nii öelda) Lariam‘i. Leiba siiski tooma ei hakanud. ;)

Ei ole see veel Aafrika, ei ole, vaid Pariis! Mõnes piirkonnas jääb küll selline mulje, et ma olen ikka veel Kongos, ehk siis valgeid nagu polegi näha. Siin kolm värvilist ühe ropsuga tabatud, kellest parempoolne üritab valgete sokkidega vaatajat eksitada aga siiski ei peta ära. :P

Pariis jätkub. Paar inimest on maininud, et tore oli näha ka minu pilti. Olgu siis nii, paneme veel!

Pariis endiselt jätkub. Käisin seal sellises omapärases kohas nagu võltsingute muuseum, kus peamiselt välja pandud erinevate Prantsuse firmamärkide võltsingud (ja kõrval originaalid). Kahjuks selgitav tekst oli kõik prantsuskeelne. See tibi jäi silma, tundub nagu oleks Paide päritolu või ma (kui mitte eriti sage klantsajakirjade lugeja) siiski eksin? ;)

Pariisist edasi läks lend samamoodi kui tulles, läbi Cotonou (Benin), kust Kongosse, Pointe-Noire’i viis Benin Golf Air, ehk siis kohaliku tähtsusega lennufirma. Kuigi lennukid tunduvad neil olema suhteliselt korralikud, siis firma e-maili aadress lõpeb @hotmail.com ja Pointe-Noire’i kontor on vist kellegi eramajas, ühes toas (kus oli 2 arvutit ja kast Coca-Cola’t). :) Aga sellele lennule oli mul lahtise kuupäevaga (käsitsi kirjutatud) pilet, kuna nende firma vist pole Amadeus’i süsteemis ja ei saa selle kaudu reserveerida. Ma muidugi unustasin aegsasti üle helistamata, et millal ma tahan lennata ja kui reede õhtul Cotonou’sse saabudes helistasin, et kas saab homme, laupäeval lennata, siis öeldi, et helista laupäeva hommikul ja kui laupäeva hommikul helistasin, siis öeldi, et kahjuks on tänaseks kõik täis, saab alles 3 päeva pärast. Mees toru otsas andis head nõu, et tule kontorisse ja seal selgus, et ikkagi ei saa täna, kui ma juhuslikult ei taha lennata esimeses klassis. Esimene klass muidugi tähendas seda, et pidin maksma juurde paraja klotsi aga selle eest saan samal päeval minema. Kolm päeva ootamist oleks muu logeluse juures tähendanud seda, et mul oleks vaja olnud sebida Benini transiitviisa, mis on kehtiv 48 tundi ja siis migratsiooniametis teha kolmanda päeva jaoks veel uus viisa. Aga lasin rahal seekord ennast murest vabastada, ehk siis pilet tõsteti ökonoomiast esimesse klassi (ja iste muidugi muutus ka mugavamaks, rääkimata Päris Taldrikul serveeritud hakklihaga makaronidest)... :P Ah jaa, veel rääkides lennufirmast Benin Golf Air, siis sama tüüp, kes hommikul kontoris piletimüügiga tegeles oli õhtul teise vormi selga ajanud ja esines nii check-in’is majandajana, kui ka lennul stjuuardina…

Aga ega ma sellest Benini-transiitviisa-keberniidist ikkagi ei pääsenud. Kui ma autoga läbi Benini sõites kirjutasin, et Benin jättis suhteliselt hea mulje, siis nüüd olen ma Cotonou lennujaamast 2 korda läbi käinud ja mõlemal korral on jään’d väga kehv mulje.
Eestisse tulles läks lend edasi Pariisi sama päeva õhtul ja üldiselt ei tule ju sellise ümberistumise puhul transiitviisat teha. Samas lennukilt maha tulles kohe mingi jorss hüppas ligi, et vaja transiitviisa osta (20000 CFA ehk ~500 krooni). Mina seletasin, et mina lendan Pariisi ja ei külasta Benini, seega mina viisat ei osta ja tahan siin oodata oma järgmist lendu. Seletasin temaga mõnda aega, siis ta andis mulle sildi “transiit”, mida pidin käes hoidma ja transportis mu läbi (väikese) lennujaama. Tegelikult oleks ta pidanud transportima mu järgmise lennu ootesaali (mis oli tegelikult samas saabuva lennu juures), aga tema viis mind põhimõtteliselt illegaalselt lennujaamast üldse välja ja ütles siis, et näed nüüd, saidki mis tahtsid. Siin siis selgus ka, et ta olevat teinud mulle teene, mille eest ma peaks talle maksma. Ma muidugi saatsin ta pikalt, kuna mees pani ju tegel’t segast ja kuna ma olin nüüd lennujaamast väljas, siis arvatavasti tekib mul nüüd probleem järgmisele lennule minemisel, kuna transiitviisat pole (tüüp muidugi väitis, et no problem!). Väljumisel migratsioonitädi küsiski, et kus on viisa. Ma talle väitsin sama asja, et ma tulin pool päeva tagasi siia lennujaama ja istun siin ümber, kuid neid ei paista see huvitavat. Ma muidugi uurisin informatsioonist ennem veel järele ka, kas sellisel juhul peab olema transiitviisa ja sain eitava vastuse. Seda ma siis tädile rääkisin ja tüütasin teda senikaua, kui ta lõi väljumistempli passi. See õeke (nagu ta ennast nimetas) arvas ka, et tegi mulle suure teene ja küsis kokakoola raha. Aga ega me ju ei maksta suvalistele küsijatele, onju? :)
Samas teist korda Cotonou lennujaama läbides võttis asi veel veidrama pöörde. Lend Pariisist saabus õhtul ja edasi Kongosse läks järgmisel päeval, seega tahtsin kohe transiitviisa ära teha, et seekord seda koinimist vältida ja siis läheks magaks ööd linnas, lennujaamast eemal. Aga politsei võttis mu passi enda kätte hoiule ning ütles, et homme ennem lendu saad tagasi, transiitviisat ei anta. Ennem lendu saingi passi tagasi, lähen migratsiooniametniku juurde ja sama probleem – kus transiitviisa on? Seletan siis, et politsei väitis, et pole vaja blaah-blaah, tema vastu, et kus sa nüüd, on ikka vaja. Seekord oli meesametnik ja ei andnud nii kergelt alla kui see mutt. Tuli siis just üks politseinik ka tema juurde, näitasin tolle peale, et näed, need just ütlesid, et pole vaja. Mees naerab, et see mu sõber aga ikka peab viisa ostma. Küsin siis, et ok, kust osta saab, lahendaks selle probleemi ära ja lendaks siit minema. Selle peale läks jutt kuidagi mujale ja siis ei jäänud muud üle, kui tegin “juhuslikult” mingit kokakoola nalja, mille peale nii politseinik kui migratsiooniametnik hakkasid särama ja muutusid koheselt mõnusateks semudeks ja migratsiooniametnik küsis entusiastlikult, et “kas sa oled valmis, et ma su passi ära tembeldan?”. :) Loomulikult ta passi ennem tagasi ei andnud, kui ma talle 5 eurot ulatasin, millega ta paistis rahul olema. Aga kurat, asi sellega ei lahenenud, kuigi lootsin, sest järgmine mees kadalipus, kes passis kottide läbi valgustamise juures nõudis ka viisat. Näitasin talle küll väljumistemplit aga ta ütles, et viisa peab olema (põhimõtteliselt üritas siis raha välja pressida). Ütles, et mine tagasi ja tee viisa. Kuigi 5 eurot oleks ehk aidanud, läksin siiski tagasi politseipunkti, kus oli õnneks seesama mees, kelle sõbrale migratsiooniametnikule olin just tema nähes 5 eurot andnud. Rääkisin, et ikka on viisat vaja, kurat. Mees nüüd räägib mulle, et nad ei saa ametlikult viisat anda, kuna viisakleepekad on otsas! WTF!? Okei, politseinik tuli muga kaasa selle teise viisanõutaja juurde. Tüübid vaidlesid seal omavahel mõnda aega, sain aru, et ta rääkis, et ma maksin neile 5 eurot ja see teine mees oleks ka arvatavasti tahtnud osa saada aga lõppeks lasti mind läbi ja kõik olid rahulikud. Tundub, et see kokakoola nali migratsiooniametniku juures oli siiski üsna õnnestunud (ma olen seda ennem ka vist maininud, et kui suudad mõne ametniku väikese naljaga ära võluda, siis võivad asjad hakata palju ladusamalt liikuma)... :)
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuna see lennujaam on väga väike ja kõik tunnevad kõiki, siis arvatavasti on kogu see transiitviisade nõudmine välja mõeldud ja koordineeritud skeem, ehk siis isegi kui tahad ametlikult osta, ei müüda (ettekäändel, et otsas) ning oled sunnitud väljumisel “viisa puudumise raha” mustalt maksma, mis siis kõigi osaliste vahel ära jagatakse.

Aga tegelikult on mul ju seni üsna hästi läinud, eriti autoga sõites, kuna reaalselt on väikest nutsu välja käia tulnud ainult paaril korral. Samas nagu näha, siis seal kandis kus rahvast rohkem liigub on neid hagijaid kohe palju rohkem ja minu valitud väiksemad piiriületuskohad on selles mõttes ennast õigustanud. Teisest küljest on ikkagi nii, et paljudel juhtudel on valge mehe ees neil väike aukartus ka ja ei julge väga peale käia ning kui ütled ei, siis lasevad paljudel juhtudel minema. Üks must Ghana mees mainis mulle Cotonou lennujaamas, et ta on pidanud kokku ca 100 dollarit pistist andma paari lennujaama läbimiseks…

‹  Welcome to Estonia!  /  Sisukord  /  Oi kui pikk tuli, see nagunii laeb kaua! ›