Asukoht: Namiibia, Oshakati
Kraadiklaas: 25°C
Etosha
01.08.2006
Kuigi ma algselt ei plaaninud Etosha Rahvusparki minna, siis sai see käik siiski ette võetud, kuna Windhoekis kohtusin taas juba tuttavate hollandlastega ja nende tehtud piltidelt nähtus, et seal loomi siiski on ja nemad kiitsid ka, seega sai ikkagi mindud ja ega ei kahetse küll.
Nagu pildilt näha, loomi tõesti oli näha! :) See pilt on tehtud õhtupoolikul ühe veeaugu lähedal, kus loomad käivad joomas. Esiplaanil on suur kari väiksemaid antiloope, taga pool suuremaid ja ka mingid “piisonid” (ingl. wildebeest, eesti keeles jälle ei tea, tõlke järgi võib-olla gnuu?) ja tagaplaanil on vasakul grupp sebrasid, keskel vist jaanalinnud ja paremal kaelkirjakud. Just need kaelkirjakud annavad mu meelest sellele vaatele jumet, nagu oleks Jurassic Park või midagi. :) Kuidagi soe tunne on näha korraga koos palju erinevaid loomi ja nagu näha nad hoiavad omaette gruppidesse ka.
See valge on kuivanud soolajärv (Etosha), mis moodustabki rahvuspargist suure osa. Park ise on suur, ca 20000 ruutkilomeetrit, kuigi tavaturistidele on avatud ainult pool sellest (teise ossa pääseb vaid litsentseeritud safarioperaatoritega).
Väga lahe on see, et loomad siin eriti ei karda autosid ja inimesi. Tulemus on see, et näed neid lähedalt ja nad ei putka autot nähes minema vaid toimetavad rahulikult omi asju edasi.
Põhjuseks arvatavasti asjaolu, et kogu rahvuspark on aiaga muust maailmas eraldatud, ehk siis tegu põhimõtteliselt siiski nagu väga suure loomaaiaga, kus kehtivad spetsiaalsed reeglid. Jahi muidugi keegi ei pea, seega loomad ei karda inimest. Ka ei ole lubatud autost välja tulla, ehk siis pead kogu aeg autosse jääma ja sõita võib ainult tähistatud teede peal. Ka ei tohi kuhugi metsikult ööbima jääda vaid päikeseloojanguks pead olema tagasi ühes kolmest kämpingust.
Siin näha mingi akaatsia suguvõsa esindaja õitsemas – lehti praktiliselt polnudki, vaid kollased õiepallid. Okkad on muidugi tugevad ning teravad, mõnel liigil isegi 10 cm ligi. Ega sellisest oksast autoga üle sõita eriti kasulik pole… ;)
Hehee, veel müstifikatsiooni! Tegu on vist mingi “suslikuga” (mongoose), jooksevad ringi ja siis jäävad tagajalgadel seistes ringi vahtima, nagu oleks väikesed mehikesed. Söövad ka seistes.. Väga uudishimulikud – autoga seisma jääd nende juures, siis tulevad uudistama, et kas oled mõni Paide-jobu või kust kohast… ;)
See üksik härra oli kõhedalt suur, kuigi pildilt nagu ei tundugi midagi erilist. Sõi parasjagu ühe puu ära. Need tüübid murravad londiga 4-5 cm jämedusi oksi ja väikeseid puid, kugistavad alla ja hiljem situvad saepuru välja. :P Tüüp sõi natuke ja siis millegipärast hakkas minu auto poole tulema, mille peale otsustasin kähku minema sõita… :)
Vaatame veel sebrasid, tagant.
Ja Lõuna-Aafrika lindu ka – hornbill. Lahedad haraka mõõdu ja kujuga linnud, aga nokk on suur ja kõver. Pildil pole saba hästi näha aga see on pikk, umbes nagu harakal. Mulle nad meeldivad. Veel lahedamad on suured tuukanid aga need jäävad vist Kesk-Ameerikasse.
Päike loojub juba umbes 17:40. Muide, ega siin Namiibias pole praegu öösel nii soe midagi, kohati +5 ja võib-olla isegi alla selle.
Ma vist juba mainisin, et autost välja ei tohi tulla? Ehk siis kõik pildid on tehtud autoaknast. :) Aga need šaakalid siin on ainult sellepärast, et ma ei teadnud ennem üldse, milline šaakal on. Nime järgi nagu oleks tegu mingi verejanulise kiskjaga, võib-olla midagi hüääni moodi, aga reaalselt on nad üsna tagasihoidlikud ja kenad tegelased, umbes rebase ja hundi vahepealse suurusega. Pigem meenutavad rebast ja koera, sellise armsa ja sõbraliku pilguga. 2 ööd ma pargis veetsin, erinevates laagripaikades ja mõlemasse hiilisid ööseks mõned šaakalid kuskilt aiaaugust sisse, lootes inimeste käest söödavat näpata. Paljud turistid muidugi grillisid lihakraami ja eks nad neilt pimeduse varjus üht-teist kõrvale panid, ja siis sõid kuskil puu taga ära. Samas minul rippus prügikott auto küljes ja pesemast tulles oli kott tükkideks rebitud ning prügi vedeles maas laiali. Puudu olid vorstinahad (jajah, ma ostsin siin Namiibias esimest korda Aafrika mandril vorsti, mingi päris hea salaami, kuigi nahk on peal kinni)! :) Kuuldavasti närivad nad ka matkasaapaid ja muud kraami, mis on telgiukse taha vedelema jäetud… :)
Kui nüüd rahast rääkida, siis Etosha Rahvuspargi külastamine (üksi) on suht kallis lõbu. Iga päev tuleb maksta 80 N$ inimene, pluss 10 N$ auto ja siis ööbimine laagripaigas 240 N$ (telkimine). Ööbimine ongi kõige kallim, kuigi mingi veider süsteem on see, et selle raha eest saab telkida 1-8 inimest (ehk siis üks autotäis). :) Rohkem makstes saab ööbida ka majakestes, kuigi need tuleks kindlasti ette ära broneerida, sest rahvast on ikkagi väga palju liikvel. Oma autoga saab ise sõita ja giidi ei nõuta, kuid jala ja mootorrattaga sisse ei saa. Kui oma/üüriautoga minna, siis kõige optimaalsem oleks arvatavasti veeta 2 päeva ja 1 öö nende vahel, minnes esimese päeva hommikul sisse, õhtuks jõuda pargi keskel asuvasse laagrisse ja siis järgmise päeva õhtuks pargist välja. Kahe päevaga jõuab pargist enam-vähem rahulikult läbi sõita.
* * *
Veits irooniline, aga kui jõudsin Oshakati kanti, kust ma nädalapäevad tagasi sõitsin pealinna autot parandama ja kummi ostma, siis hakkas autol pidurisüsteem kalama (vist kalas juba veidi ennem aga linnas paremini tunda kuna rohkem majandamist piduriga). Pidurivõimendiga mingi häda, esmamulje järgi oleks nagu vaakumiprobleem servol – kui mõnda aega pidurit ei kasuta, siis esimest korda vajutades on normaalne aga kui kohe teist korda vajutada siis pidurivõimendi enam ei tööta. Ei tea kas siis vaakum lekib kuskilt (või vaakumipump?) ja kui mõnda aega ei kasuta, siis teist ikkagi natuke koguneb? Homme üritan lähemalt uurida, äkki teeninduse (soovimatu) mootoripesija pesi vaakumitoru katki või midagi… Pähh! :)
‹ Valge neeger ja (ta) kardaanirist(id) / Sisukord / Kaokoland ›