Asukoht: Togo, 30 km to Lome
Koordinaadid: 6.30531, 1.01099
Teekond: 21787 km
Kraadiklaas: 28°C

Pealkirjade panemine on keeruline

16.04.2006

Badou – Atakpame – Kpalime

Togo pool olen nüüd paar päeva uidanud mägede vahel ja otsas – enam-vähem samad mäed, mis tulevad Ghanast Volta järve äärest, kuigi Ghana pool on nad (vist veidi) madalamad (ja igavamad). Siit ja sealt avaneb täitsa hea vaade, pole kurta midagi. Konkreetne vaade on Togo poole, Ghana jääb kuhugi seljataha. Ega siin jällegi väljaspool suuremaid teid konkreetset piiri pole, vabalt saab üle mägede teisele maale jalutada.

Väike tee, kuigi mitte kõige väiksem.

Väikese tee ääres koolis (et mitte öelda koolimajas, kuna maja polnud) oli kolm klassi, kus kõigil oli tahvlil käimas mingi keeruline valemiaretus, millest minu mõistus üle ei käinud… ;)

Samas, õpilastel tundub nupp rohkem nokkivat.

Bussireisijad selliseid vaateid kahjuks eriti ei näe, kuna suur tee kulgeb all orus. ;)

Togo on üllatanud teeviitadega – isegi kõige väiksemate mägiteede ristmikel on suured betoonist viidad, kus peale märgitud ka pisikesed külad, mida kaardi pealgi pole, kusjuures presentatsioon on vägagi informatiivne. Viimati nägin (nii häid) teeviitasid vist Saksamaal. :) Samas võib oletada, et ka siin on sakslaste käsi mängus, sest Togo oli ennem Esimest Maailmasõda mõnda aega Saksamaa koloonia (Togoland).

Siin veel üks alternatiivne teeviidapilt, mille abil on hea demonstreerida (väikest) dilemmat, et mis pilte üldse siia juttude juurde panna. Mulle omale meeldib see alumine pilt rohkem, kuna siin kerge (foto)kunstiline element ka juures. Samas, ülemine pilt on illustreerivam, õpetlikum, ehk siis räägib rohkem konkreetsest asjast, milleks on teeviit. Taas igipõline teema – kas valida ilus ja ebapraktiline või kole ja praktiline. :)

* * *

Ghanas ja Togos pole afrotrummid mitte ainult turistidele müümiseks vaid neid ikka reaalselt kasutatakse ka. Paljudel kordadel olen õhtul kuskil võsavahel ööbides kuulnud eemalt väikestest küladest tulevat elusat trummimuusikat ja laulmist – see kandub kerge tuulega isegi kilomeetrite taha. Nad põristavad tundide kaupa järjest – eile lõpetasid kell neli hommikul. Korraga mängivad siis mitmed trummid ja muud löökinstrumendid, veidi erinevaid rütme, mis kokku moodustavadki sellise huvitava trummimuusika. Ega iga päev pruugi olla, pigem nädalavahetusel ja tähtpäevadel.

Päris huvitav oleks pimeduse katte all mõnele sellisele seltskonnale ligi hiilida ja passida, mis täpselt toimub. Umbes nagu juturaamatus või filmis, kus peategelane satub inimsööjate peale, kes lõkke ääres parajasti kedagi praevad (ja taustal 5 trummarit musitseerivad üksteise võidu sürrealistlikke pidusöömarütme)... ;)

‹  Halle Berry ja imelikud politseinikud  /  Sisukord  /  Voodoo levialas (aga sellest rohkem ei midagi) ›