Asukoht: Kamerun, Yaounde, Hotel Ideal :)
Kraadiklaas: 28°C

Kongomongoviisad

31.05.2006

Kribi – Ebalowa – Yaounde

No nii, juba jälle mitu päeva möödas (või isegi rohkem?). Mingit väga erilist asja polegi vahepeal juhtunud, kuigi olen jõudnud otsapidi pealinna Yaounde’sse ja siin juba 3 ööd veetnud.

Mereäärsest väikesest Kribi-nimelisest kuurordist lõikasin väiksemat teed mööda Ebalowa peale. Nagu uppi läinud autost näha võib, oli tee kohati väga libe – mõnes kohas puhas savitee ja vihmast niiske. Pildil Helga sikutamas uppi läinud pikapit ratastele. Käimas tõmbamise teine faas, auto oli alguses täitsa katuse peal. Tee, nagu öeldud, oli kohati väga libe, nagu sõidaks jää peal. Mu autol all olevad mudakummid (BFGoodrich M/T) pole libedal teel eriti hea pidamisega ka (ja võib-olla järgmisel reisil katsetan A/T mustrit, kui pole suuremat muda- või kivironimist ette näha). Paljud kohalikud muidugi sõidavad natuke liiga kiiresti ka sellise tee peal ja nagu näha, on sellel uppi läinud autol kahtlaselt kulunud kummid all ka. Muidugi nädalavahetusel rüübatakse “veidi” palmiviina ka (nädalavahetusel külavahel sõites on sõbralikke järele hüüdjaid ja hõikajaid palju rohkem näha-kuulda, kui nädala sees)... :)

Päris veider intsident juhtus mitte kaugel sellest kohast, kui ma otsisin mõnda teeäärset oja, kus oma plätud savimudast puhtaks pesta – said jalad üsna mudaseks auto tõmbamisel. Jäin ühes kohas tee äärde seisma ja kui hakkasin ära sõitma, siis vajusin põhimõtteliselt kraavi, kuna nagu ilmnes oli teeperv sügavalt maskeraadis savine. Omal käel välja ei saanudki (jube raske ja kleepuv savi, selline teeks au igale voolimisringile), kuid õnneks möödus varsti üks pikap ja tõmbas mu (küsimise peale) teele tagasi.

"I want to spend all my life white!" Teisel hommikul (kui mingi küla jalgpallistaadionil oma öömaja kokku pakkisin) tuli ligi üks 28-aastane farmer, kes rääkis päris head inglise keelt ja nagu paljudel teistelgi aafriklastel, oli tal küsimus, õigemini unistus, et äkki ma saaks ta kuidagi Euroopasse smuugeldada. Veel tahtis ta väga-väga valge naisega abielluda…

Teel pealinna, tahtsin ühes korralikumas (õigemini ainukeses) bensiinijaamas autol õli vahetada – ajasin Helga juba kanalile ja kangutasin õlikanistri ning filtrid välja, kui kohalik resident, vana päss-mehaanik hakkas hädaldama, et minul kaasas olev Texaco õli ei kõlba nende Total’i bensiinijaamas sisse panna ja põhimõtteliselt tõstis õlikanistri mu autosse tagasi. See intsident ajas mind päris endast välja – oskasin neile vaid Fuck you! öelda ja minema sõita, jättes viis tüüpi, kes juba ootusärevalt auto ümber nihelesid, et millal ma kapoti lahti teen, et nad saaks “auto üle kontrollida”, jahmunult järele vahtima… Paha lugu, et ma nii kergelt ärritun, aga mis sa teed. Õnneks oli see reisi jooksul vist esimene või teine kord. ;) Imelik on ainult see, et Aafrikas, kus tavaliselt kedagi ei koti, mis õli, kui tihti (ja kas üldse) autosse pannakse, hakkab keegi sellise asja kallal hädaldama…

Nüüd olen ma kolm ööd veetnud pealinnas Yaoundes, peamiselt viisaasju ajades. Yaounde keskus on kohati päris huvitava arhitektuuriga. Linn ise asub künklikul alal ja tänavad pole tüüpiliselt ruudustikupõhimõttel, vaid pigem looklevad ussidena. Alguses tundub segane aga hiljem hakkad (enam-vähem) aru saama. See kahe torniga monsterhoone vasakul on hotell Hilton, kus öö maksab umbes 4000 krooni. Paistab teine päris suur olema, seega tundub, et Aafrikas raha siiski liigub. ;)

Samas mitte kaugel sellest kohast tabasin ma kaks noort tüüpi enda õlakotti noolimas. Kuna kott on mul kogu aeg kinni ja seda pole lihtne salaja lahti teha, siis taha poole jäävat krõpsuga suletavat taskut, kus ma ettenägelikult hoian tavaliselt taskurätikuid jms pahna, üritasid nad salamisi, rahvasummas, avada. Kusjuures üsna jultunult mitu korda järjest, kuni ma lõpuks võtsin ühel tüübil (kes muidugi teeskles, et ta niisama jalutab) käest kinni ja näitasin talle, et seal sahtlis on vaid taskurätikud, mille peale ta muigas ja tahtis rusikaid kokku lüüa (see Peace!-värk noh)... Tegutsemiseks olid nad valinud hea koha – palju inimesi tihedalt koos ootamas valgusfoori taga, millal saab teed ületada. Samas sellistes kohtades, kui vaja näiteks seljakotti kanda, aitab järgmine trikk: ennast hästi kergelt keerutada (ühte ja teist külge ette) või õõtsutada, siis ei saa selja tagant keegi nii lihtsalt salamisi koti taskut lahti teha, ilma, et ei tunneks puudutust.

Mul on rõõm teatada, et suutsin siin Yaoundes omandada kahe Kongo viisad. Kongo (Brazzaville, edaspidi lihtsalt Kongo) viisa sain kätte järgmise päeva pärastlõunal. Maksta tuli 50000 CFA, vaja oli ka 2 fotot. Kongo viisa hakkab kehtima sellest kuupäevast, mis sa oled ankeeti kirjutanud maale sisenemiseks. Kirjutasin ankeeti, et 20 päeva tahan ja anti ka täpselt nii palju, seega oleks olnud mõttekam väike varu ka jätta ja 30 küsida, kuna ei tea täpset maale sisenemine kuupäeva.
Pildil aga on Kongo Demokraatliku Vabariigi (edaspidi lihtsalt Kongo DV) viisa, kuigi kaart on teise Kongo oma. Selle viisa hind on 45000 CFA (30 päeva), vaja 2 fotot ja passikoopia. Kongo DV saatkonnas tundus väga sõbralik vanem sekretär olema ja üldse sõbralikud inimesed, kuigi inglise keeles suhtlemisega oli veidi probleeme. Üllatuslikult eskorditi mind üles korrusele mingi šikilt ülikonnastatud härra, ehk siis bossi juurde. Boss oli naerusuine Aafrika Ärimees, pikalt ei keerutanud (kuigi alguses uuris, kas mul üldse on piisavalt rahalisi vahendeid, et ma saan Kongo DV-d külastada), ütles, et annab mulle viisa kohe kätte ning võttis paberilehe ja tegi sinna väikese arvutuse: viisa hind 45000, ekspressteenindus 10000, kokku tuli 55000. Ehk siis kui maksan talle 10000 (ehk ca 250 krooni) kümnist, siis teeb viisa kohe ära, muidu peaks ma kaks päeva ootama. Kohe kätte saada oli muidugi ahvatlev pakkumine (ehk siis ei pea rohkem Yaoundes passima), ma polnud seda mitte isegi lootnud, seega pakkusin talle 5000, millega ta veidi puigeldes nõustus. Vahepeal saabus ärimehe kabinetti keegi jalgpallisärgis naine, kes ütles, et mingit ekspressteenindust ei tohi teha, mille peale kõik muigasid (kaasa arvatud mina). Viisa tehtigi kohe ära, ütlesin bossile, et ta on suur ärimees, mille peale ta vaid naeratas, et on “ainult diplomaat”. :) Lahkudes üllatuslikult nii see vanem sõbralik sekretär kui tema noorem meeskäsilane mõlemad lunisid nö Coca-Cola raha. Ütlesin, et pidin bossile 5000 maksma, mille peale nad arvasid üksmeelselt, et ega boss neile sealt siiski midagi ei anna… :) Ühesõnaga paras sissejuhatus, mis annab aimu sellest, mis Kongo DV-s toimub :)

Nüüd on tekkinud see probleem, et ma ei ole suutnudki leida infot selle kohta, kas saab Kamerunist otse Kongosse minna, autoga. Kongo saatkonnas sekretär kinnitas mulle et ikka saab, Ouesso kaudu. Kui ma ütlesin, et seal on suur jõgi vahel, et kas on mingi sild või praam, siis ta noogutas. Kui viisat kätte saades näitasin talle teedekaarti, et Kameruni poolt ei lähe ühtegi teed Ouessosse (saab mööda jõge), siis ta taas naeratas ja näitas ühe teise koha peale kaardil, kuhu läheb väike tee. Ühesõnaga see mutt ei teadnud tegelikult halligi, mida oligi arvata. Õues kohtasin ühte meest, kes väitis, et töötab WWF-i heaks ja on korduvalt viibinud all piiri ääres. Vanasti olevat läinud väike tee Mintom’ist alla Kongo peale aga juba siis kui tema seal käis, pidi nad oma Land Roveri jätma kuhugi katkise silla taha ja minema edasi jala. :) Samas tema uuris veel ühe mehe käest, kes kinnitas, et Ouesso’sse siiski läheb tee ka Kamerunist, kuigi seda nagu ühegi kaardi peal pole. Kuigi need mõlemad mehed tundusid mulle ka kergelt segast panema, aga välismaalast tahavad ju kõik aidata (isegi, kui sa tegelikult ei tea). Internetifoorumites on ka ainult küsimused, millele keegi pole nagu osanud vastata, ehk siis tundub, et keegi pole teadaolevalt Kamerunist Kongosse autoga liikunud. Arvestades seda väga segast infot ja pikki distantse vihmametsas mööda mudateed (Ouesso kanti mingi 800 km) ja fakti, et mu Kameruni viisa lõpeb juba neljandal juunil ära, siis tegin otsuse, et tuleb minna siiski Gaboni kaudu, kust käib põhiline liiklus (kuigi ka mitte mingid suured magistraalid).

Ehk siis täna hommikul ruttasin Gaboni saatkonda, kus mulle teadaolevalt pidavat saama viisa kätte väga lihtsalt, juba paari tunni pärast. Läksin hommikul vara lootusega, et saan varsti kätte ja siis põrutan Gaboni poole minema aga võta näpust. Gaboni saatkonna sekretär oli mingi paras uimerdav mõrd – näris arahiisi ja ütles ebalevalt, et tule reede pärastlõunal! Täna on kolmapäev.  Küsisin, et äkki siiski saaks kuidagi homme kätte, et mul hakkab Kameruni viisa ära lõppema ja arvestades teeolusid ma ei jõua õigeks ajaks Gaboni, mille peale ta läks kellegi juurde uurima ja tuli tagasi teatega, et reede pärastlõuna on siiski õige aeg tagasi tulla. Ehk siis pean siin Youndes veel kaks päeva passima. Aga noh, elab üle… Gaboni 30-päevase viisa hind oli 35000 CFA ja vaja ka 1 foto.

Päevakorrale on kerkinud ka selline natuke ebameeldiv probleem, et pole õnnestunud kuskilt saada Aafrika lõunaosa katvat reisikirjandust. Ma kõike reisiraamatuid kaasa kodust ei tassinud, lootsin, et äkki näen tee peal kedagi lõunast põhja suundujat, kes tahab mulle enda vanad maha ärida või vahetada, või saan kuskilt tee pealt osta uue või kasutatu, aga mida pole, seda pole. Kameruni pealinnas keegi ei tea, mis asi on Rough Guide või Lonely Planet. Isegi ühtegi vana kapsast pole kuskil näinud. Samas õnneks ostsin ma Burkinas poolakate käest ühe vana LP Africa on a shoestring, kus siiski mingit hädapärast infot saab (kuigi põgusalt).

Tegelikult nüüd hakkab reisi üks segasem lõik, sest olukord kahes Kongos on väidetavalt üsna ebameeldiv (loe kontrolli alt väljas), eriti Kongo DV-s. Väike “innustav” katkend vanemast Lonely Planet’ist Kongo DV pealinna Kinshasa kohta: "In terms of danger, Kinshasa is unrivalled in Africa – not even Lagos (Nigeria) comes close. Even walking around Kinshasa during the daytime poses serious risk. The problems are theft and assault, occassionally murder." Muidugi igasuguseid hirmujutte on räägitud ja räägitakse ka edaspidi, kuigi reaalsuses ehk pole asi nii hull (kuigi kindlasti mitte ka hea). Samas ma arvatavasti siiski üritan Kongo DV-st nii kiirest läbi saada kui võimalik, arvatavasti paar päeva maksimum, ja ei jää sinna eriti pikalt uudistama. Kinshasat pole põhjust külastada, kui mul õnnestub Angola viisa teha ära kas Gaboni pealinnas (kuigi saatkond võib olla väidetavalt suletud, tehnilistel põhjustel) või Kongos (väidetavalt toimub viisa andmisega venitamine ja peedistamine). Kui ma saan Angola mitme sisenemisega viisa, siis lähen vist Cabinda kaudu. Samas on see muidugi natuke kurb, et ei saa Kongo DV-s vabamalt ringi vaadata, sest see lahmakas maa peaks olema ikka päris kreisi džungel, kus sõiduautoga pole eriti midagi peale hakata ja ka huvitavaid (et mitte öelda hulle) puust maske ning kujusid tuleb sealt kandist palju.

Aga tagasi Kameruni, kus Lariam on ka teinud hinnarekordi – päring apteegis andis vastuseks 38000+ CFA-d kaheksane pakk, ehk siis üle 900 krooni. :)

* * *

Nüüd on vist kokku kuuest ajakirjandusväljaandest tuntud huvi, et kas ma ei tahaks neile kaastööd teha, pilte anda või muud säärast. Vastus on selline, et ei taha! Aitab ühest jutust küll, pole mõtet hakata ennast kordama (ebameeldiv tegevus ju).... ;)

‹  Kumm ja sügelus  /  Sisukord  /  Suur raha ›