07.05.06
Asukoht: Nigeeria, ~ Garkida
Koordinaadid: 10.45370, 12.48695
Teekond: 25835 km
Kraadiklaas: 34°C

Bensiin, pidurituled, elekter ja teised asjad

Teetõkked on siin Nigeerias ikka väga imelikud – ei saagi aru, kas need on loodud tõesti nö. korrapidamiseks, või on see pigem (pool)ametlik võimalus alamakstud politseinikel endale söögiraha korjata ja anda nendele paljudele relvastatud tüüpidele mingigi tegevus (natuke võimu lihtrahva üle, mida nad ka usinalt kasutavad), muidu äkki hakkavad mässama (Nigeeria ajaloos mitmeid sõjaväelisi riigipöördeid ja režiime). Igal juhul kohalikud ei pääse üldiselt nii kergelt läbi kui mina ja aeg-ajalt on näha rahatähti või mingeid teisi “kingitusi” liikumas käest kätte. Samas summad pole üldiselt suured, paarkümmend nairat tavaliselt sobib.

Olen nüüd sõitnud läbi paljude “osariikide” ja mõnes pole praktiliselt üldse teetõkkeid, samas kui teises on palju. Ka nende tõkestajate suhtumine asjasse on väga erinev – mõned ei küsi midagi ja viipavad sõbralikult läbi, teised on kohe käsi pikal. Siin üleval, idaosas, on asi üldiselt kõvasti rahulikum, kui lõunas.

Tee peal passijate seltskond on tegelikult kirju – alates tavapolitseist (tumesinine vorm või mõned üldse ilma vormita), kiirreageerijatest (rohelise baretiga), sõjaväelastest (vist kõige ebameeldivamad, palju laetud relvadega uljaspäid, tikk hambus ja müts kuklas), siis veel mingi liiklusohutuse politsei (helepruunis, need tunduvad kõige soliidsemad ja tundub, et nad teevad mingil määral tööd ka aga neid on kõige vähem näha), piiri ääres ka immigratsiooniametnikud (enamikus ilma vormita) ja lõpetades täielikult isehakanud tüüpidega, kes on suvalises kohas üle tee tõmmanud nööri ja võtavad “nõrgematelt” maksu (viimased pole välismaalast veel tülitanud ja ei saagi aru, kes neile üldse maksab). Samas tüüpiline teetõke näeb siiski välja selline, et tee peale on laotud puunotid või siis muu käepärane risu ja siis keskel on ühe auto laiune avaus, kust saab läbi sõita, aga seal on tavaliselt maas puulaud, mille sees on naelad püsti ja mis lohistatakse eest ära auto läbi laskmiseks (kui oled ennast piisavalt heast küljest näidanud).

Calabarist minema sõites juhtus selline asi, et liiklusohutuse politsei (helepruun) pidas kinni, uuris, et kuidas on lood tulekustuti ja ohukolmnurgaga ning siis teatas, et autol ei pidavat taga pidurituled töötama. Ronisin välja vaatama, politseinik vajutas pidurit ja tõesti – ei midagi. Segane lugu, arvasin, et tõenäoliselt mingi veest tingitud probleem, sest Calabaris pesi parklavalvur omaalgatuslikult minu äraolekul Helga puhtaks ja kes teab, mis töövõtteid ta kasutas. Aga rikkumine on toimunud arvas politseinik ja mainis, et tuleb trahvi maksta – 5000 N. Juhiloa võtab ära ja saan jaoskonnast kätte, kui olen panga kaudu raha üle kandnud. Või äkki tahan kohe kohapeal maksta? ;) Mina vana proud dumb ütlesin muidugi, et ei maksa kohapeal mustalt, läheme parem jaoskonda (kuigi tavaliselt kohapeal saaks palju kergema vaevaga hakkama ja arvatavasti ka odavamalt). Vahepeal rändas mu juhiluba teise politseiniku kätte, kuna esimene pidi vist kuhugi ära minema – vähemalt istus ta autosse. Sai teisega veidi niisama pisikest juttu aetud ning üllatuslikult andis ta mulle loa tagasi, ja ütles, et tehku ma auto korda, seekord trahvi ei tee! :) Igaks juhuks rõhutan veel üle, et intsident leidis aset Nigeerias, juhul, kui kellelgi kahe silma vahele jäi. :)
Hilisem uuring tuvastas, et mõlemas piduritules oli pirnil üks hõõgniit läbi põlenud (5W/21W hübriidpirn). Ei teagi, kaua aega ma olen ilma pidurituledeta sõitnud, kuigi arvata võib, et need on ikkagi Aafrika mandril ära kadunud… ;) Mul üks selline pirn oli tagavaraks kaasas, nüüd vähemalt 50% töötab. Ülejäänu loodetavasti leiab mõnest poest.

Vahepeal on saanud taas parvega sõita, üle suurema Benue jõe (1000 N). Kuigi sellistest asjadest on tore tagantjärele värvikalt rääkida, siis reaalsus on tegelikult päris kõhe. Kodukootud metallparv, võtab peale napilt 3 sõiduautot ja liigub tema küljele seotud puust mootoriga piroogi abil, milles istuvad inimesed, kes tahavad ka üle jõe saada (50 N). Asi oli kahtlaselt ebastabiilne (liiga kitsas), kõikus siia ja sinna ning sõidu ajal kühveldas üks mees luugist ämbriga vett välja. Õnneks seekord kolmandat autot peal polnud, ainult kaks. Aga arvatavasti on siin kuskil veel palju hullemaid veesõidukeid… ;)

Üks õhtu tuli väike s*tahäda peale – ei kannatanud hommikule lükata, seega tuli pimedas asi ära ajada. Et kraam väga laokile ei jääks, sai koht valitud kivide vahele. Asi aetud, panin kasutatud paberitele tavapäraselt tikust tule otsa ja siis tule valgel nägin, et samas istub üks boss skorpion, kelle ma vist olin ühe kivi liigutamisega liikvele ajanud. Oli teine päris kõhe, vähi moodi, ehk mingi 9 cm pikk. Ja samas lähedal oli veel üks pisike pruun isend ka…

Nigeeria üllatab musta leivaga – ega ma pildistamise hetkel ei teadnudki, et tegu on tõesti musta teraleivaga, arvasin, et mingi terasepik, mis on siin kandis ka täielik haruldus. Igasugune bread-nimega asi on alates Ghanast olnud valge, magus ja hästi peenekoeline, võib öelda et imelik, sai. Kuigi see leib (150 N) päris Eesti omaga võrdlust välja ei kannata, võib siiski öelda, et pärast nelja kuud erineva saia söömist on see ikkagi täielik progress… :)

Nigeeria maastikud pole millegi väga erilisega silma paistnud – Jos’i ja Pankshin’i vahel oli kena ja siin idaosas, Kameruni piiri pool läheb ka huvitavamaks, kuigi parim osa jääb arvatavasti Kameruni poole. Pildil vaade Gongola jõele, maanteesillalt. Taustaks 880-meetrine mägi.

* * *

Nigeerias on elektriga üsna kehvad lood – paljudel juhtudel nagu polegi teist. Ehk siis näiteks muuseumis võib olla täitsa pime ja bensiinijaamas on küll kütust, aga ei saa tankida, kuna pumbad ei tööta. Paljudes asutustes on oma elektrigeneraator, aga mitte kõigis, ja nendes kus on, pannakse see käima jao pärast, ehk ainult suurema vajaduse korral.
Põhjus on arvatavasti selles, et reaalne elektritarbimine ületab tunduvalt nii elektrivõrkude läbilaske kui ka elektritootmise. Ehk siis kui näiteks Lagose infrastruktuur on plaanitud paarile miljonile inimesele aga reaalseid tarbijaid on viisteist (miljonit), siis pole ime, kui on otsas ja umbes… Ja mitte ainult elekter, vaid kogu süsteem.

* * *

Nigeeria on esimene maa, kus on kütuse saadavusega probleeme. Kuigi siin on müstiliselt palju täitejaamu (filling station), millest küll enamik pole veel valmis ehitatud või on oma tegevuse juba lõpetanud, siis need, mis toimivad, nendest paljudes lihtsalt pole kütust. Ja diiselkütet on siin üldse vähe – enamik jaamu müüb ainult bensiini, kuna enamik sõidukeid on bensumootoriga. Diislid on peamiselt ainult suured veoautod – mikrobussid jms. on enamuses bensukad, rääkimata sõiduautodest.

Nigeeria on ka esimene maa, kus bensujaamas harrastatakse massiliselt erinevaid pettuseid. Esiteks ei saagi täpselt aru, kui palju kütus maksab. :) Hind väljas on üks (kui on hind väljas), aga tankurionu või –tädi (kes tangib ja raha võtab), ehk siis teenindaja, ütleb sulle oma hinna, mis on veidi kõrgem (80 vs 85 näiteks). Arvatavasti on tegu siis kerge pettusega, ehk siis need teenindajad üritavad ennast ära elatada. Ühes Texaco jaamas oli tankuri peal kleepekas, et mitte maksta teenindajale rohkem, kui kuvatud hind ja kui küsitakse rohkem, helista antud numbril. Teine asi on see, kui öeldakse sulle lambist mingi summa, kuna loendur ei tööta – tädi arvutab midagi kalkulaatoril ja ütleb summa. Arvutad oma kalkulaatori peal üle, 1000 ühikut erinevus… Ja muidugi on ka võimalik tankimist “alustada”, jätkates kellegi eelmise litraaži (ja rahavoogu)... :)

* * *

Nigeeria rahvaarv vist läheneb 150-le miljonile ja nad sigivad väga jõudsalt –
keskmine naine sünnitab 5 last. Seda võib vist püramiidskeemiks nimetada? Päris jube tegelikult, eriti mõne aja pärast…

‹  Calabar  /  Sisukord  /  You are welcome ›