Kesk-Aasia 2008 › Türgi üllatab mitut moodi, lisaks paneb sees keerama (Türgi)

Türgi üllatab mitut moodi, lisaks paneb sees keerama (Türgi)

Iraani-Türgi piir Gürbulakis. See ongi kahe maa vahel peamine piiriületuskoht. Suuri veoautosid oli palju ootamas aga väikesed sõidukid käivad eraldi värava kaudu, kus erilist toimetamist näha polnud (ehk siis mina olin ainuke). Piiriületus võttis 30 minutit. Taustal näha lumise tipuga Ararati mägi (5137 m) Armeenia piiri ääres (kuid siiski Türgi pool).

Türgi maastikud olid kenad ja sõita täitsa huvitav. Ületada tuli ka mitu 2000-meetrist mäekuru. Ilm läks juba jahedamaks, kohati tuli vihma ja oli kõva tuul. Pildil olev tädi parasjagu oksendab üle teepiirde… :)

Kenad vaated, need tulid mulle ausalt öeldes üllatusena. Mul puudusid Türgi suhtes igasugused ootused aga visuaalselt osutus Türgi kesk- ja idaosa huvitavamaks kui Iraani transiit.

Hästi suuri Türgi lippe oli mitmel pool näha…

Siin üks muhe viinamarjamüüja tee äärest. Hommikul vara oli ta juba platsis. Võtsin ka paar kobarat viinamarju kohapeal tarbimiseks ja vana keeldus raha võtmast. Ütles, et söö niisama (ise näitas näpuga taevasse). ;) Ilusad värsked ja käperdamata viinamarjad, tal oli samas lähedal oma väike põld. Andis ka mõista, et siit viiakse ka ekspordiks isegi Kirgiisiasse ja sinna kanti…

Päris veider ikka on see elu—kui ühel hetkel keegi sind täiega nöörib ja võtab turistiks olemise eest topelt, siis teisel hetkel jälle teine annab midagi täitsa tasuta, keeldudes raha vastu võtmast… Kokku teeb see siis nagu oleks kõik tasakaalus või mis?

Üks tore pere vanaisa, vanaema ja lastelastega. Aga võib-olla pole ka pere, kes teab. Igal juhul nad müüsid tee ääres õunu ja muud kraami. Ühist keelt rääkimiseks teeäärsetega üldiselt ei leia aga žestikuleerides midagi saab…

Türgi üllatas ka puuviljadega, nimelt oli mõnel pool väga maitsvaid asju saada. Võiks isegi öelda, et reisi kõige paremad puuviljad sõin Türgis. Võib-olla sellepärast, et sügis lõpuks käes ja pole enam toored, aga võib-olla ka millegi muu pärast. Ennem Amasyat oli mingi pisike küla, kus müüdi kõikvõimalikke häid asju ja odavalt (1 liir/kilo). Võõtsin ploome ja paar virsikut. Mõlemad olid väga head. Pildil veel ka asi, mis tundus olema maisikarask.

Türgis avastasin, et kui süüa koos värsket saia ja *magusat* õuna, siis on tulemus väga hea. Nagu moosisai. Pole ise millegipärast sellise asja peale ennem tulnud. Iraanis ja Türgi idaosas häid õunu ka, umbes sarnased nagu meil poes on Golden’i nime all importõunad, aga saada ka täitsa kuldkollaseid, valmis isendeid (kui meil on valdavalt rohelised). Proovige Perenaise saiaga…

Siin üks teele jäänud väiksem Türgi linn (arvatavasti Merzifon). Kaugelt tundub nagu ilus, korras ja puhas, aga kohati on majade hoovid jube räämas ja räpased. Igas asulas on muidugi mošee ka…

Kui Kesk-Aasias oli väga kuiv ja vihma mitme kuu jooksul praktiliselt ei tulnud, siis Iraanis, Türgis ja Euroopas ikka olid asjad pidevalt niisked ning tuli ka kerget külma kannatada. Külmade ja märgade ilmadega üritasin mõnes hotellis ööbida ja õhtul sooja veega kondid üles sulatada…

Sellest eelmisel pildil olevast kohast hommikul maanteele sõites ilmes tõsiasi, et põlluvahetee on täielikult savist ja jääb ratta külge. Oli teine öise vihma käes end ilusti valmis seadnud. Lähemal uurimisel selgus, et tegu ongi praktiliselt sitke ja liimja voolimissaviga. See pilt hästi situatsiooni edasi ei anna, kuigi ka siit on näha, et savi on nii sitke, et isegi üsna tugevalt kinni olnud amordi tolmukaitsed on keerdu läinud. Põhiline ikaldus toimus aga tagumise ratta juures, kus savi oli täielikult kinni mätsinud tagumise amordi ümbruse ja mis veel hullem, keti, ketijuhid ja esimese hammika kaitse. Sõitsin selle tee peal ainult mingi 500 meetrit ja tulemus oli jube. Savi kuidagi ratta küljest ära ka ei tahtnud tulla. Õnneks suure tee peal 5 kilomeetri pärast jõudsin bensiinijaama, kus sai ratta ära pesta. Savi tuli maha hõõruda jäiga harjaga… Kui ebameeldiv see savi oli näitab fakt, et pidin pärast päeva jooksul 2 korda ketti pingutama… See, et järgmises linnas oligi tänavate ääres palju mitmesuguseid savinõusid müügil ei tulnud enam erilise üllatusena… :)

Kas ma ei näe siin mitte riisi!?

Türgiga ka nüüd ühel pool. Eriliselt üllatasid Türgi kõrged hinnad. Näiteks bensiin on üle 30 krooni/liiter (samas kui kõrval Iraanis on 1 kroon). Kaasaegses kiirteeäärses söögikohas maksad keskpärase prae eest rahulikult 100 krooni või rohkem jms. Lisaks sain ma Istanbuli külje alt mingi perversse külmavärinatega kõhuhäda, mis kummitas mind kogu edasise kojusõidu ning nüüd kodus ka juba nädal aega, mille tõttu polegi saanud muud süüa kui riisiputru ja biokefiiri (mis kuidagi kahtlaselt veena välja tuleb)... Krt, ma unistasin juba ammu, et kui koju jõuan, võtan midagi soolast. Rikkalikult. Nii et unistage(m) vähem, seltsimehed! :P

See ongi viimane pilt reisilt. Nagu näha, ainult 0,5 kilomeetrit ongi jäänud (Rumeeniani). Sealt ju Eesti kiviga visata!

‹  Head teed, imelik pikk leib, kreeka pähklid ja hullud autojuhid (Iraan)  /  Sisukord  /  Kodu, nii hea! ›

TÄHELEPANU! Siinset infot ei maksa võtta 100-protsendilise tõena. Tegu on minu arvamuste ja tõlgendustega, mis võivad põhineda kolmandate inimeste väidetel ja kontrollimata faktidel. Aeg-ajalt (loe "suhteliselt tihti") saan ma millestki valesti aru ka, või tegelen lihtsalt soovmõtlemisega ja võin seda väärarusaama siin edasi levitada kui fakti. Pane see endale kõrvataha ja palun mitte seda materjali kasutada referaatide ja muude sääraste asjade koostamisel -- selleks on olemas teatmeteosed.