Kesk-Aasia 2008 › Head teed, imelik pikk leib, kreeka pähklid ja hullud autojuhid (Iraan)

Head teed, imelik pikk leib, kreeka pähklid ja hullud autojuhid (Iraan)

Iraani sisse sõites avanes selline vaade—üle hulga aja taas veidi mägisem (vähemalt taustal). Piiri ületamisega mingeid probleeme polnud, kuigi inglise keelt eriti keegi ei rääkinud. Paberimajandus on siiski olemas ja tuleb mitmes kohas käia asja ajamas. Kuna süsteem oli suht segane, siis maksin 5 dollarit ühele kohalikule asjapulgale, et ta mind protseduuridest läbi aitaks. Ise mingeid pabereid mul endal täita vaja polnud. Carnet de Passages tollidokument motikale läks ka esmakordselt käiku, kuna Iraanis on see nõutav oma sõidukiga sisenemisel.

Iraanis kohalikel üle 125 kuupsentimeetrise kubatuuriga mootorattaid omada ei ole lubatud, kuigi turistid võivad suurematel siseneda. Politseil on ka suuremad…

Iraani sisenemisel oli reisil läbi sõidetud kilometraaž 16600 km. Kuna aeg juba hiline (Euroopas hakkab varsti lund tulema) ja selleks korraks juba vajalik ports reisielamusi käes (loe kerge tüdimus ja vähenenud huvi asjade vastu), otsustasin Iraani seekord pikemalt mitte külastada ja sellest hetkest sõita otse koju, kuskil pikemalt peatumata ja võimalusel linnadesse mitte sisse sõita. Kui iga päev 500 km sõita, peaks kahe nädalaga kodus olema?

Tahtsin piiri äärest Targaz’ist otse Quchan’i sõita, magistraalile, ja kaardil nagu oli ilus otsetee aga minu üllatuseks osutus see väikeseks sinka-vonka kruusateeks ja veel ka mäekuru ületamiseks, et platoole tõusta. Korralik tee läks kuskilt Mashhadi poolt ringiga… Pildil nende tagumiste mägede taga peaks olema Türkmenistan, kust tulin…

Kui otse kojusõit sai plaani võetud, siis nagu automaaselt kogu ihu lülitus ümber ainult sellele tegevusele, nagu autopiloot, ja eriti muud asjad enam ei huvitanudki. Pilte tegin väga vähe. Siin lihtsalt mingi koht suure magistraali ääres…

Siiski tahtsin Kaspia mere ära näha ja sõitsin mööda mere äärt kuni Noshahri. Siin ongi mu ainuke kaader Kaspia merest. Kaspia all otsas üks kuurort teises kinni, ehk siis tihe asustus. Suure üllatusena tuli mulle see, et kliima on siin mere ääres eriliselt ja ebameeldivalt niiske—õhtul pestud kiiresti kuivavad riided polnud hommikuks eriti kuivemad. Tänu niiskusele ei kuiva ka sõiduriided ära, kui vihma tuleb. Tänu sellele otsustasin sisemaa kaudu ringiga edasi Türgi poole sõita, mitte mööda mere äärt, nagu algselt olin plaaninud…

Siin mingi salajane tamm mägede vahel. Kui Noshahr-Karaj (Tehran) oleks linnulennult mingi 100 kilomeetrit, siis reaalselt on see “poole päeva” tee, kuna on väga mägine ja tee kitsas (kuigi hea kvaliteediga). Lisaks jube palju autosid, millest enamik liikus antud hetkel vastusuunas. Liiklus on tihe, kuna Kaspia äär on kuurorte täis ja rahvas sõidab pealinnast sinna. Selle tee peal motikaga liigelda keskmisest ohtlikum, kuna sõitjaid on tõesti palju ja Iraani juhid on enamikus lihtsalt hullud (loe “idikad"). Mingi probleem pole neil (või mõnel?) teha 100% pimedas kurvis kaljunurga taha pööraval serpentiinil möödasõitu…

Siin näha Iraani ikoonid, ehk sinised Zamyad pikapid. Lisaks veel palju Saipa sõiduautosid ning tundub, et litsentsi all pannakse siin kokku ka Peugeoti ja Renaulti veits vanemaid mudeleid.
Kui Kesk-Aasias üldiselt alla 5-kilost arbuusi peetakse äparduseks ja neid eriti ei müüda/osteta, siis siin, nagu näha, lähevad pisikesed ka. Ostsin ise ka ühe võrkpalli suuruse isendi (3 krooni) ja see oli väga hea.

Veel üks suva kaader tee äärest…

Siin näha tüüpiline Põhja-Iraani teeäärses väikeses urkas antav hommikusöök. Lavaš, praemuna ning tee (10000 riaali). Lavaš mulle meeldib, ostan seda vahel Eestiski…
Samas mind üllatas, kui vähe on suure magistraali ääres söögikohti. Nagu polegi, peamiselt asulas leiab midagi. Tundub, et rahvas armastab piknikku pidada, ehk siis istavad tee äärde vaiba peale maha ja keedavad endale süüa. Priimused ja asjad kõik kaasas. Selliseid sööjaid oli ikka palju ja kohati väga suure liiklusega kohtades täitsa tee ääres…

Iraani raha on riaal (IRR), kurss umbes 1 dollar ~ 9600 riaali. Hästi ümmarguselt siis 1000 riaali ~ 1 kroon.

Ja bensiin! 1000 riaali liiter, ehk siis umbes 1 kroon! Viimasel ajal on aga hakatud müüki piirama ja limiteerima, ehk siis kohalikele on jagatud vastav kiipkaart, mis tuleb pista tankurisse ja kui su kuulimiit pole läbi, saadki endale praktiliselt tasuta kütust paaki libistada. Turistil aga kiipkaarti pole, seega tuleb maksta musta turu hinda 4000 riaali/liiter, mis on tervelt 4 korda kõrgem kui ametlik hind, ehk siis 4 krooni liitri eest. :) Ilma kiipkaardita tankimine ei tundunud olema probleem, kui 4000 maksta. Ja üllatavalt polnud bensiin üldse vilets, parem kui Tadžikistanis ja Usbekistanis…

Väiksem tee, mis kulgeb kiirtee kõrvalt. Üritasin ka korra neljarealisele kiirteele põigata aga liiklus seal osutus täielikuks kaoseks ning pidasin paremaks veidi vähem närvilises keskkonnas sõita.

Põhjaosa teed tundusid väga head olema. Võiks isegi öelda, et baigiga sõitmise teed. Palju liiklusmärke ka, isegi uputab, kui Kesk-Aasiaga võrrelda. Samas liikluskultuur on Iraanis ikka alla igasugust arvestust. Eriline probleem paistab olema ringristmiku mõistmine ja kes kellele teed peab andma, sest ringristmikel valitses kohati ikka totaalne kaos… Teine asi on möödasõidud, mis on probleem ka Kesk-Aasias. Nimelt kõrvalritta eriti põigata ei viitsita, pressitakse su külje alt paarikümne sentimeetri kauguselt mööda. Eriti ebameeldiv, kui seda teeb mingi suur veokas või buss… Tegelikult ma eriti ei mõista Iraani inimesi, et miks nad nii hoolimatult sõidavad. Igal pool räägitakse kui sõbralikud ja hoolivad iraanlased pidavat olema aga kas tegelikult siiski on? Liikluskultuur on mu meelest hea ühiskonna peegel. Kuidas saab olla inimene eriliselt hooliv, kui ta sõidab oma peret pungil täis autoga mingeid hulle manöövreid, möödub teistest mägedes täitsa pimedates kurvide jne jne. Selle vähese 2000 km jooksul, mis ma Iraanis sõitsin tekkis mul inimestest küll veits teine arvamus…

Ja mis see on!? Ma ei teagi, mingi imelik pikk leib! Maksis 4000 riaali. :) Väiksemat antud kohas ei olnud…

Sain selle leiva soojana otse väikesest leivatehasest. Valges kitlis mehed on asjaosalised ja nagu hiljem selgus, siis see mustas mees oli lihtsalt niisama möödakäijast kiibitseja, kes pildile trügis (ja leivast haaras, nagu temal oleks selle tegemisega mingit pistmist). Alguses arvasin, et omanik või midagi… See mees, kes leiba hoiab, vaatasin, et mida ta niheleb aga siis jõudis kohale, et leib on tulikuum ja ta ei saa seda korralikult hoida… :) Taustal seinas paistab must kolmnurkne avaus, see on ahjusuu.

Ahjusuust sisse kiigates näeme sellist pilti. Jube suur ahi, mingi 4 meetrit sügav ja põrandal on kuumad kivid, mille peal küpsetus toimub. Leibu pandi sisse ja võeti välja pikkade labidatega, vars mingi 4 meetrit (eelmisel pildil osa näha).

Siin näha valmis leivad naela otsas ostjaid ootamas. Pildil olev mees mingi suva veokajuht, kes mingil põhjusel mulle hullult oma Volvo masinat kiitis ja tahtis ka selle taustal pildistada…
Aga siiski segaseks jääb, et mis leib see ikka on selline. Ja seda ka, et pildilt paistab hea ja ilus aga maitse oli üllatavalt kehv soola puudumise tõttu, ehk siis täelikult mage. Kui soola lisada, oleks tegu korraliku asjaga mitte ainult visuaalselt… ;)

Üldiselt on leivad mind huvitama hakanud. Ei tea kas mingit korralikku piltidaga entsüklopeediat pole maailma leibade kohta? Tegin Amazonis kiire otsingu aga tundus, et rohkem selliseid retseptiraamatuid on, mitte puhast entsüklopeediat…

Turismiinfo punktid olid huvitavalt tähistatud, suuuure maakeraga. Kus infopunkt täpselt asus, jäi mulle aga arusaamatuks… :)

Tükike suurlinna Tabriz’i äärelinnast. Suurt eksootikat nagu pole…

Türgi lähenedes läks maastik taas huvitavamaks, ennem oli kohati ikka täitsa lage ja igav.

Räägime kreeka pähklitest ka veidi. Lihtsalt võib-olla mõned ei tea, kust nad tulevad ja et neil on algselt veel üks kest ümber, sarnaselt kastaniga. Pildil ongi näha tavalise kinnise ja lahtikoksatu kõrval ka rohelises kestas isend. See kest üldiselt laguneb/mädaneb ümbert ära või jääb puu otsa.

Ja siin kreeka pähkli puu. Septembris saavadki pähklid valmis ja kukuvad puu otsast alla. Mõned kukuvad koos kestaga, mõned kukuvad kestast välja ja kest jääb puu otsa, nagu pildil näha. Kestadel on huvitav iseäralik lõhn. Muide, paidekad, kes ei tea, siis Paide Gümnaasiumi nüüdseks lammutatud võimla kõrval on ka kreeka pähkli puu (või võeti uue spordihoone rajamise käigus maha?) ja pähklid on seal vahel küljes ka sügiseks, kuigi valmis nad ei saa. Ükskord lapsena proovisin ühte radiaatori peal küpsetada aga ei midagi… :)

* * *

Nii vähe siis seda Iraani oligi!

‹  Rebaseonu annab teada..  /  Sisukord  /  Türgi üllatab mitut moodi, lisaks paneb sees keerama (Türgi) ›

TÄHELEPANU! Siinset infot ei maksa võtta 100-protsendilise tõena. Tegu on minu arvamuste ja tõlgendustega, mis võivad põhineda kolmandate inimeste väidetel ja kontrollimata faktidel. Aeg-ajalt (loe "suhteliselt tihti") saan ma millestki valesti aru ka, või tegelen lihtsalt soovmõtlemisega ja võin seda väärarusaama siin edasi levitada kui fakti. Pane see endale kõrvataha ja palun mitte seda materjali kasutada referaatide ja muude sääraste asjade koostamisel -- selleks on olemas teatmeteosed.