Kesk-Aasia 2008 › Sõidame rongi, bussi ja motikaga, käime jala ka, lõpuks Turkmeenias (Usbekistan/Türkmenistan)

Sõidame rongi, bussi ja motikaga, käime jala ka, lõpuks Turkmeenias (Usbekistan/Türkmenistan)

Kes ei mäleta, kuidas viimane lugu lõppes, siis asi oli nii, et hakkasin rongiga Khivast Tashkenti sõitma, Türkmenistani viisa järele.

Aga ennem veel kui taas Tashkenti jõuame sööks midagi? Tegelikult tuleb tunnistada, et Usbekistani söögid on kuidagi nigelamad kui näiteks olid Kirgiisias või Tadžikistanis. Või ma sellest juba kirjutasin? Juba leivast paistab see välja—isegi need ümarad nan-leivad on maitsetumad, lisaks söövad nad ise ka veel Vene tüüpi valget vormileiba, mis ka suht maitsetu. Muidugi süüa (peaaegu) kõik siiski kõlbab, niisama nokin. :)

Pildil aga on Khiva vanalinnast paar sammu eemal olevas söögikohas võetud mingi X kebab. Ehk siis 4 hautatud lihatükki ja keskel garneeringuks kartul. Kahju et kartulit nii vähe on aga umbes nii nad seda siin kipuvad kasutama. Lihad ise olid head ja pehmed ja meenutasid mulle nii maitselt kui olekult keelt, kuid keel see siiski ei tundunud olema (vähemalt mitte looma oma;). Konkreetne söögiports maksis 7000 somi, mis liigitab selle veidi luksuslikumate söökide hulka. Arvatavasti seda liha võetakse mingi teise toidu või viina kõrvale…

Siin aga näga Khiva lähedalt Urgenchist lahedad mobiilsed (ja parasjagu susisevad) saviahjud ehk tandõrid—lükkad aga sinna, kus parasjagu suurem nõudlus samsa järele on. :) Lahe aretis ja ma teistes linnades selliseid ei näinudki, ainult Urgenchis. Ma nüüd ei teagi, kas eesti keeles tuleb selle ahju kohta öelda tanduur või?

Ega siis midagi, läksin öise Urgench-Tashkent rongi peale, motika jätsin Khivasse perehotelli garaaži. Platskaartvagunis selgus, et minu sektsioonis, kus peaks olema 4 kohta laiutab juba 6 inimest ees. Küsin siis ühe vana käest, et mis toimub, ta ütleb et rahu, varsti kõik laheneb. Kaks tundi hiljem istus vana endiselt mu padja otsas ning sõi purgist kaasa võetud praeliha ja siis saigi selgeks, et 3 inimest on ilma piletita. Tüübid maksavad vagunisaatjatele, et pääseda rongile ja need siis majutavad nad reisi kulgedes vabadele kohtadele ära. Seni peavad need inimesed, kes on voodikoha eest ametliku täishinna maksnud neid majutama. Ehk siis neid piletita inimesi oli ikka palju ja selline reisimise süsteem tundub olema avalik saladus. Pildil ongi kontvõõras minu koha peal rahulikult tukastamas. Mõne aja pärast (kui selgus, et tema ongi piletita) kupatasin ta sealt minema…

Oihh! See pani mind ikka nii muigama, et pidin ära välgutama (ja siia üles panema). Mu meelest see pilt sümboliseerib täitsa hästi seda venelaste poolt meilegi tutvustatud töömeetodit, et käib kah! Tulemus nagu ei huvita, peaasi, et tehtud saab. Eks Kesk-Aasias ole see ka levinud. Teiseks näitab see pilt, et needsamad vetsuaugud on disainitud täitsa valesti, ehk siis kui sa asetad jalad ettenähtud kohtadele ja siis kükitad, siis materjal langeb väljapoole perimeetrit. Selliste jalapositsioonidega saab ettenähtud süvendisse lasta ainult seistes… :P

Paar korda proovisin kondiitritooteid ka aga vaatamata kõrgele hinnale on need viletsad. Suht maitsetu kraam (kuiv tordipõhi + kreem). Siin Tashkendi ühe väikese kohvik-koogipoe lett. 17700 teeb meie rahas mingi 130 krooni, (kehva) tordi eest…

Plovi ehk pilaffi kui Usbekistani kultussööki mainisid nii kohalikud kui ka reisiraamat LP. Samas reaalselt ma seda saadaval väga palju ei näinud. Lõunaajal siiski mõnel pool oli aga raamatust jääb mulje, nagu nad ainult seda sööksidki. Siin näha suur pada, millistes pilaffi üks kord päevas vaaritatakse, lõunaajaks. Paja põhjas on lambarasv (julgemad pidavat seda ka jooma, pidavat potentsi tõstma), riisis veel rosinad, kohalikud herned ja siis vist kollane porgand. Peale pannakse veidi liha. Ports maksab üldiselt kuni 2000 somi ja on täitsa OK.

Tashkenti jõudis rong hommikul pärast üheksat, jalutasin sealt otseteed Turkmeeni saatkonda lootuses viisa ehk samal päeval kätte saada. Reaalselt toimus aga sama seisak, mis eelmisel korral—saatkonda sisse pääsemiseks, et küsida, kas viisa saamiseks on jaatav vastus tulnud, tuleb seista järjekorras, kuid päevas pääseb sisse ainult ehk kuni 15 inimest. Panin siis ennast ka nimekirja, olin mingi 18-nes. Aga läbi ime sel päeval läks asi kiiremini ja täpselt ennem sulgemist, eelviimasena, sain minagi jutule. Aga viisat muidugi sama päeva õhtuks ei antud, öeldi juba tuttav fraas, et “tule homme (õhtul)”. Homme õhtul saingi transiitviisa kätte ($35) ja üllatuslikult 5-päevane, nagu küsisin, mitte tavaline 3-päevane. Üks Jaapanlane sai ka samal ajal, temal oli millegipärast 3-päevane. :) Samas lähem uurimine näitab, et viisale pandud sisenemise ja väljumise piiripunktid ei ole üldse need, mida mina tahtsin ja viisablanketile kirjutasin. Tahtsin Nukuse juures ületada ja siis väljuda Asgabatist lõunas, mis on ka suht tüüpiline marsruut aga anti Farap-Artyk-Türkmenbashi, mis on hoopis midagi muud ja nende jaoks, kes tahavad üle Kaspia Bakuusse praamida (ehk siis transiit Aserbaidžaani, mitte Iraani). Ehk siis midagi on kuskil sassi läinud, mida siin saatkonnas pidi pidevalt juhtuma. Ega nüüd muud siis polegi, kui tuleb Khivast uuesti 500 km läbi kõrbe tuldud teed tagasi sõita Bukharasse, mille lähistes see Farap asub, kust peab sisenema. Ennem muidugi tuleb ennast tagasi Khivasse lohistada…

Aga pildil on ka üks visiitkaart. See on Tashkendi hotelliomaniku Ali oma. Lonely Planet soovitab tema hotelli Ali Tours B&B kuid ma nimelt hoitan, et see on alla käinud. Hinnad on raamatus märgitu kohta topelt ja toad suht kasimata. Ise maksin $20 ja magasin mingis modifitseeritud tugitoolis… :P Tundub, et tänu raamatus soovitamisele on koht nii populaarseks muutunud, et ei viitsita enam üldse midagi teha. Ja ehitavad peale teist korrust, turiste pidavat nii palju olema. Mingid välismaalased igal juhul ähvardasid LP-sse kaevata… Kel aga meeldib viina võtta, siis Ali on selles kõva käsi ja koht täitsa sobiv… :)

Viisa käes kobisin bussijaama, kus sain öise Tashkent-Nukus bussi peale (rong läks alles ülejärgmisel õhtul, bussipilet 20000 somi). Reisi kohta olen märkmikusse kirjutanud, et kes sõidab 18 tundi rongiga ja 16 tundi bussiga jõuab edasi-tagasi Urgenchi… :) Bussireis oli muidugi päris kramplik, kuna istmevahe oli niii väike mu pikkade jalgade jaoks…

Tashkendis käidud, viisa käes, nüüd tuleb siis motikaga sõita tuldud teed mööda Khivast läbi poolkõrbe tagasi Bukharasse (kuna anti vale piiriületuskoht). Kokku sõitsin ma seda 500-kilomeetrist lõiku siis 4 korda—2 korda motikaga, 1 kord rongiga ja 1 kord bussiga. Vist juba esimesel korral kirjutasin, et kohati üks väga igav tühermaa… ;) Aga siin juba uuesti Buhkara pool, suured puuvilahunnikud. Tundub et puuvill nopitakse käsitsi ja siis viiakse kogumispunktidesse, nagu see. Ma mingeid ülisuuri põlde ja masinaga koristamist üldse ei täheldanud. Miilits muidugi selliseid suuri hunnikuid valvab, siin on jube (käsi)töö ära tehtud…

Mis see on?! See on Türkmenistani piir Farapis. Aga ei, sisse ei saa—lõuna! :P

Pärast lõunat tehti värvad siiski lahti ja kari rekkajuhte ning jalamehi pääses asja ajama, mina pärast neid. Türkmenistani bürokraatia on päris anektootlik, kuigi 2 tunniga pääsesin sellest läbi. Kogu asja tuum on pildil olev transiidiluba. Nagu näha, on paberile vaja koguda 5 erinevat templit ja allkirja ning neid saab eri kohtadest. Kuigi askeldamist ja rahvast on palju, annavad ametnikud (või rekkamehed) infot, et kuhu vaja minna järgmisena jms. Õhkkond (turisti vastu) üllatavalt sõbralik arvestades rahvasumma…
Maale minemise eest on igal inimesel vaja maksta $10 + $3 pangateenuse eest. Motika eest tuli kokku $58, mis siis ka selle transiidiloa peal ilusti kirjas ja kirjas ka read, millest summa koosneb (iga ametnik kirjutas oma rea ja palju tema teenus maksab ja siis lõpuks löödi kokku). Minu $58 koosnes järgmistest teenustest: sõiduki desinfitseerimine $1 (mida tegelikult ei toimunud), sisenemise ja transiidimaks $15, madala kütusehinna kompensatsioon $22 (see võetakse marsruudi kilometraaži järgi vastavast tabelist), dokumentide töötlemine $5. Suurte veoautode puhul tuli sama teekonna puhul maks kokku mingi $400, džiibi puhul peaks olema kuskil alla $200.
Aga sellel dokumendil on veel üks väga tähtis nüanss—nimelt on siin peal täpne ette antud teekonna marsruut (ja kuupäevad) nii sõnades, kui ka kaardile peale joonistatud. Ehk siis puust ja punaseks ette tehtud, et hiljem ei saaks väita, et midagi arusaamatuks jäi, kui sind avastatakse etteantud teekonnast eemal ringi luusimas. Nagu näha, minu paberil kahjuks pole märgitud Asgabati (kuhu ma oleks tahtnud paariks päevaks minna), kuigi sealt lähedusest Artykist pean Iraani minema. Siin ongi tähelepanukoht neile, kes plaanivad oma sõidukiga Türkmenistani minna—kui seda paberit joonistatakse, on arvatavasti väike võimalus mõjutada oma marsruuti (kuigi reaalselt on kohad juba viisa peale kirjutatud). Ehk siis tuleb öelda, et tahad minna ka näiteks Asgabati ja kui on hea päev, siis võib-olla pannakse see ka peale. See on kõik tagantjärele tarkus muidugi, ma ei teadnud sellest paberist ja tema funktsioonist enne, kui paber oli mul käes. Muidugi igasuguseid teisi pabereid ja kviitunge tuli ka kokku terve pakk…

Piiriületuskohas nägin Jaapani tšikki motikal, sõitis ta väga laheda asjaga nagu Suzuki Djebel. See on vist ainult Jaapanis müügil aga lahe pill tundub olema, tehases peal juba 17-liitrine paak ja isegi lahedad suured käekaitsed. Tšikk plaanis sõita edasi Aafrika poole ja kes teab veel kuhu…

Türkmenistani raha on manat ja kurss oli hetkel mustal turul umbes 1 dollar = 13000 manatti. Ametnik kurss on kuskil 5000 ainult. :) Kõige suurem rahatäht on 10000, ehk siis alla dollari. Ja pole vist üllatus, et Türkmeenias mingeid teisi tuntud isikuid pole olnud, kuna kõikidel rahadel on suure juhi Saparmurat Niyazovi alias Türkmenbashi nägu. :)

Bensiin maksab Türkmeenias, pane tähele, 3100 manatti liiter ehk siis umbes 2,5 krooni! Aga selle välismaalaste transiidimaksuga maksab vahe ilusti kinni… Raamatu järgi olevat Türkmeenias kohalikele gaas ja elekter täiesti tasuta aga kohalikud lükkasid selle ümber, et juba on hakatud maksustama…

Siin mingi suvaline pilt Türkmeeniast. Paistab olema niisutuskanal, neid siin kõrbes ikka on mõned.

Pärast tuli ka Amu-Darja jõgi ületada, sama mida sai vanade laevade ja pontoonide kaudu ületatud Khiva lähistel Usbekistanis. Siin oli ka pontoonsild, kuigi korralikum, aga lisaks tuli veel maksta ka. Ja mitte vähe, ehk siis 100000 manatti + $5, mis teeb kokku umbes 130 krooni. See $5 on mootorratta puhul, suuremad masinad maksavad rohkem. Naljakaks aga asjaolu, et pool summast tuleb maksta dollarites ja teine pool kohalikus rahas, kusjuures see on täitsa ametlik maks. Ja muidugi on 2 eri kassat ka. Makseprotseduur võttis ainult pool tundi…

Taas kõrb mitusada kilomeetrit…

Samas kohas kus eelmise pildi tegin veel sellise ka…

See oli päris veider vaade. Läksin tee äärde sööma ühte päris korralikuna näivasse kohta. Uurin, et mis süüa on, öeldakse, et kala ja šašlõkki. Võtsin siiski šašlõki, tundus kuidagi kindlam sel hetkel. Söön siis vaikselt (hea maitsega aga jube sitket) šašlõkki ja näen, et samas minu laua kõrval olevas kraavis ongi üks kodustatud karpkala moodi elukas. Arvatavasti seesama oleks siis mulle ära tehtud, kui oleks kala soovinud. See nöörilahendus on midagi uut, vähemalt minu silmadele… :)

Siin veel üks niisutuskanali väiksem harukanal. Peakanalid on ikka täitsa suured. Paremal on näha ka kollane õngekork—pidavat suure särje suurust kala olema…

Siin suva Türkmenistani linnakaader. Märkimisväärne selle poolest, et vist mingi 400 kilomeetri jooksul on siin näha esimene teeviit, mis mulle silma jäi. No pole teeviitu, noh. Ja tee läheb läbi mõne linna mingeid imelikke kõrvalisi tänavaid pidi. Hea, et palju rekkaid siit kaudu sõidab, saab mõnele sappa võtta kui juhe on kokku jooksnud…

Külakaader ka! Tegelikult tahaks väga minna pealinna Asgabati, kuna see pidi ikka olema üle mõistuse oma kullatud Türkmenbashi kujude ja marmoriga. Kohalikud rääkisid midagi ka 2 tonni kaaluvast puhtast kullast tehtud Türkmeenia lipust ja muust säärasest. Oleks päris naljakas keset seda liiva ja täitsa maha käinud väiksemaid linnu-külasid…

Samast külast väike pood. Eriti midagi võtta polnud, võtsin kilu tomatis ja dessertmaisi. Viimane osutus suhteliselt aegunuks ja oli oma algeliselt magusa maitse minetanud… Siin pildil kehvalt näha, aga Türkmenistani lipp on täitsa huvitav…

Türkmeeniast rääkides ei saa vist mööda Ruhnamast, ehk suure Türkmenbashi kirjutatud “eluõpetusest”. Asi on siin nii hulluks aetud, et väidetavalt isegi autojuhiloa taotlemiseks peab oskama sellest kohalikust piiblist tsitaate puistata, rääkimata kooli lõpueksamitest. Väidetavalt mingil ajal polnud raaamatupoes teisi raamatuid müügil, kui ainult Ruhnama ja teised Türkmenbashi enda üllitised. Täpsemat infot Ruhnama kohta saate Wikipediast või siis ise Türkmeenia riigi veebisaidil Ruhnamat lugedes.

Kogu mu Türkmenistani transiit kestis kokku vaid kaks päeva, nii et 5-päevasest viisast polnud lõppkokkuvõttes eriti lugu. Kiirustasin Asgabati poole plaaniga veeta illegaalselt 2 päeva seal aga lõpuks otsustasin, et siiski ei lähe. Mõned väidavad, et on käinud kohtades, mida transiidipaberil pole ja pole midagi juhtunud aga no mine tea. Nagu on sellest viisa taotlemisestki näha, siis on süsteem ja asjaajamine kohati siin ikka üsna perverse ja lihtsalt ei taha selle hammaste vahele sattuda…

Kui ainult 2 päeva Türkmeenias siis jõuabki üsna ruttu Iraani piirile. Siin hommikueine ennem piiriprotseduuridesse sukeldumist. Nagu näha, muutub leib kogu aeg kehvemaks…

‹  Khiva (Usbekistan)  /  Sisukord  /  Rebaseonu annab teada.. ›

TÄHELEPANU! Siinset infot ei maksa võtta 100-protsendilise tõena. Tegu on minu arvamuste ja tõlgendustega, mis võivad põhineda kolmandate inimeste väidetel ja kontrollimata faktidel. Aeg-ajalt (loe "suhteliselt tihti") saan ma millestki valesti aru ka, või tegelen lihtsalt soovmõtlemisega ja võin seda väärarusaama siin edasi levitada kui fakti. Pane see endale kõrvataha ja palun mitte seda materjali kasutada referaatide ja muude sääraste asjade koostamisel -- selleks on olemas teatmeteosed.