30.03.2006
Asukoht: Ghana, ~ Bulinga
Koordinaadid: 9.95706, -2.24295
Teekond: 19364 km
Kraadiklaas: 36°C

Welcome to Ghana (Give me ten thousand)

Hamale – Wa – Bulinga

Ületasin Hamale’s Burkina – Ghana piiri, mingit suurt bürokraatiat ei kohanud, kui välja arvata see, et igal pool reisijuhtides ülisõbralikuks kiidetud Ghana immigratsiooniametnik oli seni reisi jooksul nähtutest ehk kõige jobum. Võib-olla häiris teda see, et saabusin just tema (riisi)söögiajal või mingi kolmas asi, kes teab…

Wa’s õnnestus ka raha vahetada, küll alles järgmisel päeval, kuna pangad pannakse siin kandis kahtlaselt vara kinni. Pank üllatas ka kahe asjaga – esiteks keelduti 5-euroseid vahetamast, kümneseid vaadati ka ebameeldiva pilguga kuid siiski võeti vastu ja lõpuks osutus raha vahetamise protseduur suhteliselt bürokraatlikuks, kuna iga rahatähe number kirjutati kahte kohta üles. Vahepeal muidugi otsiti üles ka UV-lamp ja vastav välismaa rahade turvaelemente kirjeldav raamat ning uuriti kõik mu tuttuued rahatähed üksipulgi läbi, et kas vastavad ettekirjutusele.

Pildil on miljon, ehk siis pakk kümnetuhandelisi. Kurss oli 1 € = 10840 C (rahaühik cedi), ehk siis selle miljoni väärtus Eesti kroonides on ligi 1500. Samas, mingil mulle teadmata põhjusel pidavat suurim Ghana rahatäht olema 20000-ndene, ehk siis umbes 30 krooni, seega pole ime näha inimesi raha kandmas mustade kilekottidega. Üks selline rippus ka bensujaamas, tankuri küljes. :) Kütus on Ghanas sõbralikuma hinnaga, diisel 7400 C ja bensiin 7700 C, mis teeb umbes 30% odavam kui Burkina Fasos.

Pildil ei ole suitsev lõke, vaid mootorrattur põgenemas miniatuurse keeristormi eest. :) Väikesed tuulekeerised on sub-Saharas olnud ülepäevane nähtus – mõnikord on vaateväljas isegi näiteks kolm tükki korraga, kuigi nende siluetid ei ole alati nii konkreetselt välja joonistunud…

Edasi sõitsin Bulinga kaudu Mole rahvusparki (kirjade jägi elevandid, jõehobud, lõvid jm loomad), plaaniga see ainukest seda läbivat pisikest teed pidi läbi sõita kuni lõunaosas asuva ametliku keskuseni (ja seal siis piletiraha maksta). Samas näha oli, et seda teed polnud enam ammu autoga sõidetud ja aeg-ajalt tuli kirvele tööd anda. Asi progresseerus umbes 30 kilomeetri peal Nyanga laagri läheduses väga viletsa jõeületuse ja teele langenud suurema puuga, mis sundis mind otsa ümber keerama ja tagasi sõitma – tundus siiski liiga riskantne üksi üritamiseks, millele lisandus teadmatus eespool ootavatest teeoludest, sest ees oli ootamas veel suurem Lovi jõgi. Katkine tee arvatavasti oligi põhjuseks, miks siin polnud enam ammu autoga sõidetud.

Siin näha maha jäetud pargivahtide laager Gbanwele’s. Nyanga laager oli umbes samas seisus. Kuna Mole rahvuspark peaks olema suhteliselt palju külastatud paik, siis selline asjade seis oli mulle uudiseks, sest nähtu baasil tundus pargi põhjaosa olema suhteliselt hüljatud ja inimtühi. Ja mitte ainult inimtühi, aga suuri loomi ma ka ei näinud ega kuulnud. Nägin mõnda ahvi, ühte metssiga, paaris kohas natuke kitse moodi elukaid ja veel mõnda. Samas näha oli, et märjal ajal olid mõnes kohas ringi liikunud elevandid, sest maasse olid kuivanud suured jäljed (loe augud).

Siin näha tüüpiline Mole rahvuspargi põhjaosa maastik, kuigi see pilt on tehtud veidi väljaspool parki, kus tee oli ka veel hea. Siia puude vahele võib endale ette kujutada elevantide karju, lõvisid ja muid loomi. :) Samas, pargis oli võsa veel tihedam, seega nähtavus tüüpiliselt alla 100 meetri, seega tegelikult pole see autosafariks kes teab mis hea piirkond mu meelest, sest autoga lähenedes pagevad loomad eemale ja nähtavus on piiratud. Tegelikult on päris naljaks võrrelda fantaasiat ja reaalsust, ehk siis enda peas ette kujutatud rahvusparki loomadega, laagriplatse, ja siis reaalsust… :)

Pargist väljumisel tekkis väike probleem, kuna sattusin jalgratastel ja püssidega relvastatud noorte pargivahtide gängi otsa, kes alguses üritasid teha kurja nägu, et siin ei tohi olla ja muud säärast, kuid peagi siiski leebusid (sest lootsid minult abi jalgrattakummi parandamisel). Üldse on raske neil õigustada ennast, sest mitte mingisuguseid silte ega viitu rahvuspargi (ega kontori) kohta siin ei ole.

Kui keegi siiski tahab Mole rahvuspargi põhjaosa külastada, siis on valmimas uus külalistemaja ja kontor rahvuspargi piiril, koordinaatidega N9°46,922’ ja W1°56,766’. Nimetatud mahajäetud laagrites resideerinud pargivahid on siia üle toodud. Hetkel küll ühtegi silti ega viita pole, mida põhjendati ehitustegevusega, aga kuna aastapäevad on uus kontor juba tegutsenud siis võib selle siltide puudumise lihtsalt kirjutada Aafrika eluolu arvele.

Aga kõigele vaatamata oli 2 päeva hästi veedetud ja üritus kulges suhtelises safarimeeleolus. :)
Nüüd tagasi Wa’sse ja 200 km mööda asfaltteed pargi ametliku värava juurde, mis asub kuskil Larabanga lähistel.

* * *

Ghana inimeste konkreetsus on suhteliselt jahmatav – bensujaamas asub ligi korralikult riides meesterahvas ja ütleb "Give me ten thousand." või siesta ajal ligi hiilinud koolivormis ja täitsa pinks-ponks õpilased, kes peale mõningast kohmetunult vahtimist ütlevad—"We are hungry. Give us your bread." Nagu näha, peale kõige muu ei tunne nad ka võlusõna, mis peaks ju (positiivse) kerjamise alustala olema. Kõik see on päris naljakas selle taustal, et igal pool on Ghanat promotud kui väga turistisõbralikku maad, võib-olla et ühte parimat kogu Aafrikas, mis peaks olema kõikidele teistele eeskujuks. Hahahaaa! :P

‹  Burkina Faso teekond  /  Sisukord  /  Navigeerimise uued (ja vanad) vahendid ›