Asukoht: Ghana

Navigeerimise uued (ja vanad) vahendid

Wa – Larabanga – Tamale – Salaga – Ejura

Lubage kõigepealt öelda, et ma olen vaimustuses. Olen nüüd nädalakese katsetanud pihuarvuti baasil kaardisüsteemi ja tulemus on parem, palju-palju parem, kui ma lootsin. Kunagi ma siin heietasin, et tuleks selline asi ära katsetada ja saigi see temp tehtud, ehk siis too saadetis, millega Burkina Fasos tollis jamasin oligi Eestist saabunud pihuarvuti.

Kuna see teema pakub tegelikult paljudele huvi, siis räägin veidi pikemalt, mis ja kuidas. Asi on üsna värskelt üllitatud Fujitsu-Siemens Pocket Loox N520, ehk siis Windows Mobile 5 opsüsteemiga ja sisseehitatud SIRF III GPS mooduliga pihuarvuti (PDA). Lisaks on tal ka olemas välise GPS-antenni pistik, kuigi kahjuks mitte levinud MMCX tüüpi, millised mul auto küljes olemasolevad antennid (2) on (ei suutnudki dokumentatsioonist leida, mis pistikuga täpselt tegu on, kuigi arvatavasti on võimalik sinna vahele aretada üleminek, kuigi mitte vist Aafrikas). Kaasa tuleb iminapaga kinnitus autosse, autolaadija ja Navigon 5 navigeerimistarkvara (Skandinaavia kaartidega). Selle tarkvaraga pole mul siin midagi peale hakata, seega panin peale sellise programmi nagu PathAway, mille abil saab kuvada rasterkaarte ja laadisin Vene päritolu 500K topograafilised kaardilehed (millest on eelnevalt juttu olnud). Tulemus, nagu öeldud, on mu meelest väga hea ja kokkuvõttes on tegu väga mitmekülgse auto GPS’iga, millesse saab laadida suvalisi ise skännitud ja kalibreeritud kaarte, lisaks veel muidugi ka pihuarvuti võimalused. :) Veel riistvarast—veits täbar on see, et Bluetooth‘i pole konkreetsel mudelil (küll on WiFi). Bluetooth‘i ja suurema resolutsiooniga ekraaniga mudel peaks ka ilmuma lähikuudel ja kui nad hinnaga üle ei pinguta siis on hea.

Kui veel rasterkaartidest rääkida, siis kasutaks veidi kanalit ära ja küsiks, et miks kallid Regio inimesed ei taha teha sellist laiatarbetoodet, nagu Eesti rasterkaart? Nutuse Regio CD-Atlase asemel oleks abiks rasterkaart, mida saaks laadida nii pihuarvutisse kui ka tavalisse arvutisse ja kasutada palju paremaid ja võimekamaid programme, kui CD-Atlas. Lisaks on seda ka lihtne ja odav toota, vastupidiselt CD-Atlasele. Juba see idee iseenesest, et mul peab olema iga maa jaoks erinev ja väga piiratud võimalustega navigeerimisprogramm on veidi ebameeldiv. Asjale tuleks läheneda nii, et on üks programm ja siis eri maade või sama maa erinevad kaardid, mida sellega kasutada. Et mul on 1 korralik programm ja siis valin, kas ma tahan selle abil näha Regio teedekaarti või maa-ameti kaarti või mingit kolmandat.

Navigeerimise halb uudis on see, et armatuurlaual olev Silva C58 kompass lagunes eile ära – Aafrika Tee tegi oma töö ja see klaasmuna sees ujuv kompassiosa tuli varda otsast ära (kuna seda hoidev plaat murdus lahti). Eks ta arvata oli, et nii võib juhtuda, sest see ujuv kompassiosa treppis tee peal ikka vibreeris väga kõvasti üles-alla ja tegi lärmi ka. Vibratsioon oligi selle konkreetse mudeli miinus—see kompassiosa tuleks teha veidi täpsema istumisega, et ta nii palju üles-ala ei liiguks ja aretada mingi pehmemast materjalist puksisüsteem, et lärmi summutada. Kehv lugu tegelikult, sest see kompass on (oli) kasulikkuselt arvatavasti number 1 lisavarustus. Uus süsteem on siin abiks, kuigi selle tarkvaraline kompass toimib ainult sõidu ajal, mitte seistes.

Okei, edasi (tagasi) Mole rahvusparki, mööda seda teed, mis paistab esimesel pildil taustal. Nagu näha, on maastik muutumas rohelisemaks.

Larabanga lähistel on pargi peasissepääs ja Mole Motel. Pidin rahvusparki pääsemiseks maksma 46500 C (40000 nägu + 2000 pildistamine + 4500 auto) ja vastu sain hulga pileteid. Hiljem väikest matemaatilist tehet sooritades ilmnes, et pileteid on ainult 42000 C eest (auto on jäänud “registreerimata") – mina lollike veel toetasin pargivahist piletimüüjat 3500 ühikuga, kuna tal (väidetavalt) polnud mulle koheselt raha tagasi anda. Aga need (ja mitte ainult need) piletimüüjad nähtavasti oskavad ise enda majandusliku heaolu eest hoolitseda… ;)

Uurisin rangeri käest tee seisukorra kohta ja üle Lovi jõe ei pidavatki olema võimalik autoga sõita, seega on hea, et ei hakanud labida ja kirvega suuremalt võimlema (kuigi on võimalik, et need rangerid ise ka täpselt ei tea, mis toimub).

Motel Mole’is selgus, et telgis magada ei saa (kuigi nii RG kui Bradt reisijuhid väidavad, et saab nii enda, kui nende telgis) ja tuleb võtta tuba. Põhjenduseks toodi ohutusnõuded, kuna pargis olevat siiski loomad. :) Okei, olin sunnitud võtma voodi kümnepealises ühistoas (60000 C), kuigi see voodi osutus päris valuliseks – jube lohku vajunud ja lisaks jube kuumus. Ikka naljakas on mõelda, et sa pead maksma raha mingi ebamugavuse eest, samas kui võiks rahulikult magada enda heas autotelgis— tavaliselt makstakse raha ju siiski mugavuste ehk hüvede, mitte puuduste eest… :) Aga õnneks oli seal korralik vannituba, koos vanniga… :)

Motell ja selle lähiümbrus ongi peamised kohad, mida turistid siin rahvuspargis külastavad. Asub see mäe otsas vaatega orule, kus on kaks tehislikku veesilma, mille juurde loomad jooma ja suplema tulevad. Põhimõtteliselt siis istud restoranis laua taga, libistad kalja ja eemal igasugused eksootilised loomad majandavad mudaaugu ääres. ;)

Õhtul suuremaid loomi näha polnud, üks ahv, mõni metssiga ja mõned kitse moodi elukad.  Hommikuks aga olid üllatuslikult mõned elevandid kohale hiilinud. Arvasin juba, et ega siin rahvuspargis äkki suuri loomi enam alles polegi, aga midagi siiski tundub olema.

Turistid rangeri järelvalve all hotelli lähistel “safaril”. Mina vaatan eemalt. :) Muide, need mustad täpid vee sees, vasakpoolse elevandi juures, on krokodillide pead. :)

Elevandid uitasid üsna vabalt ringi, mingit aeda ees pole. Siin üks lontu ragistab põõsast süüa ja taustal teine sulistab vees.

Edasi sõitsin Tamale’sse kui suurde linna eesmärgiga hankida parem Ghana teedekaart, kuna mul polegi head kaarti – minu ITMB Ghana kaart, kuigi värske väljalase, on osutunud täielikuks umbmääraseks saastaks, nimetagem seda pigem plaaniks, isegi asulate vahelisi distantse pole märgitud. Aga ei leidnudki. Reisijuhid mainivad Ghana Shell’i teedekaarti aga Shell’i jaamades on vaid käsi laiutatud. Võib-olla siis lõuna pool on?

Volta jõest on suur järv paisutatud—kui kaarti vaadata siis näeb, et Ghana idaosa on täitsa vee all.

Keegi peseb pesu.

Meie aga läheme praamile, Makango – Yeji ots ja siis edasi lõunasse, Kumasi poole…

* * *

Kui kaks esimest kuud võsas ööbimist möödusid valdavalt hirmul-on-suured-silmad meeleolus, siis kolmandal hakkasin juurutama ära-põe suhtumist, mida on saatnud mõningane edu. :)

‹  Welcome to Ghana (Give me ten thousand)  /  Sisukord  /  Ghana internet on imelik ›