Asukoht: Maroko, Lääne-Sahara, Dakhla lähistel
Koordinaadid: 23.83305, -15.86738
Teekond: 10414 km
Kraadiklaas: 20°C

Koran... no money

Lõunane aeg pole hea kribada (päike segab ja raiskab valget päevaaega, kuna päev on lühike) aga lähenen Dakhla’le ja kes teab, millal tuleb järgmine võimalus internetti pääseda, arvatavasti Mauritaanias, seega pean midagi kiiresti kokku mõtlema ja hoiatama, et interneti leviala hakkab nüüd nõrgenema.

Lääne-Saharas sõitsin alla lõunasse mööda seda ainukest suuremat, rannikult kulgevat teed (kuigi sellist teed ja maastikku tuleb ehk pea tuhat kilomeetrit, pole siiski nii igav sõita kui mõnel Saksa kiirteel). Ega siin palju teisi võimalusi polegi, sest välismaalaste vastu on ametlikud üsna paranoilised ja kuigi kaarte vaadates jääb mulje, et mõned teed siiski on, siis reaalsuses on need väikesed rajad ja kuigi keelumärke ega midagi pole, siis arvatavasti ei tule kaua oodata, kui sõjavägi või politsei kuskil rajalt maha võtab. Põhimõtteliselt on Lääne-Sahara Maroko poolt okupeeritud territoorium ja olukord on siin segane, kuigi see ei paista eriti kuskilt välja, kui üsna tihe sõjaväestatus ja politsei välja arvata. Samas suurimas linnas Laayounes olid politseiautodel kõik aknad raudvõredega kaetud, mis annab mõista, et Maroko politsei vastu on siin mingeid intsidente olnud. Samas oli seal ka palju UN kirjadega masinaid, ehk siis ÜRO vaatlejad.

Sesama Laayoune on üsna sürrealistlik linn, millegipärast meenutab mulle nagu oleks kuskil Hiinas või Kirgiisias. Lehvivad punased viisnurkadega lipud (kõik riigiasutused ja sõjavägi), näha on suuri staadione, parke, valgustatud platse jms, mis tundub üsna sürrealistlik, eriti keset seda lagedat välja. Inimesi samas suht hõredalt. Kütuse hind on ka siin Lääne-Saharas umbes poole odavam kui Marokos, diisel ca 4 DH/liiter. Üks versioon sellest “potjomkinist” on see, et kui korraldada Lääne-Sahara iseseisvuse kohta referendum, nagu nõuab ÜRO, siis iseseisvuslased kaotaks, kuna Maroko on siia mainitud hüvedega oma inimesi elama meelitanud, et häälte tasakaalu muuta. Samas ma pole ka poliitikas ning ajaloos eriti kodus, seega tasub omal käel uurida teatmeteosed, kel huvi suurem.

Kohtab ka igasuguseid kohalikke. Siin üks poolformaalne grupipilt (taustal vana Land Rover Santana), milliseid ma kohalike meeleheaks teen. Kui sihuke pilt koha peal printerist välja tuleb siis oled kohe kõigi hea sõber. ;) Aga fotopaberit napib, seega kõik ei saa. See kulukates tüüp oli selline pisiärikas, ostis, müüs ja vahetas. Arvatavasti kõike. Pidas tee ääres kinni ja uuris, kas mul pole autojuppe müüa. Pakkusin talle oma jupatsamorte poole hinnaga (400D), peaks täpselt ta masinale sobima, aga ta selle hinna peale ütles, et pole nii palju raha kaasas. ;) Aga Mauritaanias arvatavasti lähevad amordid müügiks, mis ma neid ikka tassin.

Boujdour, ka kaasaegne linn keset kõrbe. Siin kandis turistide arv juba väheneb, näha mõnda üksikut caravan’i, kui sedagi. Samas siin kohtasin kahtlaselt mitmel korral sama päikeseprillide ja pika tumeda mantliga jalgrattal meest, kes ennast hiljem, kui oli pildistamise ebasoovitavaks tegevuseks tembeldanud (mine tagasi peatänavale), tutvustas end kui “secret police”. Ausalt öeldes oli kohe alguses aru saada, mis mehega tegu on. Pildile ta millegipärast jääda ei soovinud, aga mu ettepanek temast pilti teha tegi talle vähemalt nii palju nalja, et ulatas mulle oma käe. :P

Samast mõned lapsed ka, kelle see “mantliga mees” lõpks minema ajas. See taustal olev tüdruk oli piisavalt eksootiline, kuid pelgas kaamerat. Väikese mängimise järel oleks see tõenäoliselt õnnestunud aga näed, ametnik jõudis ennem jaole. :)

Üldse ega siin kandis suurt pildistada ei tihkagi. Igal pool on punalippudega asutusi, suhteliselt palju sõjaväge ja igasuguseid antenne (rääkimata mosleminaistest, vanadest ja läbistavate pilkudega islamifundamentalistidest, keda nagu ei tohiks üldse pildistada). Kõrbes ongi antennid põhiline arhitektuur, iga paarikümne kilomeetri järel mõni ikka on. Linnu aga, näe, ainult paar tükki tuhande kildi peal.

Üks kohalikest müstifikatsioonidest. Müstifikatsioon on üldse üks mu lemmiksõnu siin kandis (ja arvatavasti ka edaspidi), tuleb pidevalt keelele igasuguste veidrate asjade puhul, olgu selleks siis ümmargune põhjatu auk maapinnas, imelik kuivanud järv või ka siis Panasoaenic’u imetabane mängukonsool-makk ver 10.2. :) Samas, nagu nimi mõista annab, siis kõik vajaminevad asjad kodunt kaasa! Siin on valik kesine või olematu.

Enne Dakhla’t jäi tee lähedusse taas üks üllatav müstifikatsioon, üsna rahvarohke kalurite telklinnak (viit andis nimeks Ntirift) ja samas olev üsna suur katkiste paatide väli. Neid katkisi paate oli väga palju, võibolla isegi tuhatkond.

Alguses vaatasin, et vist on mingi Sahara põgenikelaager ja ei julgenud lähemale minna, äkki jälle mingi sõjaväe teema. Muidugi leidus taas mingi tegelane, kes laitis pildistamise maha. Aga see oli vist lihtsalt mingi kohalik, mitte ametnik.

Sadamat ega kogu linnakut polnuki alguses näha, sest need asusid maapinnast madalamal. See paatide surnuaed on taustal asuva mäe otsas.

Mingit suurt kalarappimist hetkel käimas polnud, küll aga mõned püüdsid kaldalt lihtsate vahenditega - tamiil käes (tagumisel tüübil), otsas suur tina ja keskel konks pooliku sardiiniga. Kui tunned, et kala närib sööta siis tõmbad välja. Otsas suur, veidi koha moodi kala. Taustal kaks pisikest paati merel, ootamas tuule vaibumist, ei saanud nii suure lainega maabuda.

* * *

Boujdouris kuulsin ühe kõike müüva poe uksel kõlaritest kostmas huvitavat araabiakeelset ilma muusikata laulmist, mis osutus koraani laulmiseks (olin sellist ennem ka tänaval kuulnud). Astusin sisse ja kuna pood müüs ka muusikat, siis andsin mõista, et tahaks seda kassetti osta, mis mängib. Küll oli see CD mis mängis, mis ka mulle oleks sobinud aga see vist polnud müügiks ja üks tüüp tormas CD näppus minema – “5 minutes!”. Ootasin ehk minutit 15, kui tuli üks teine tüüp, ulatas mulle ise kopeeritud CD pehmes ümbrises, mille ta arvatavasti siis minu jaoks tegi. Küsisin palju maksab, vastati “Koran… no money!”.

{field:mydate}29.01.2006{/field:mydate}

‹  Kalapäev  /  Sisukord  /  Vastikud oliivid? ›