15.06.2006
Asukoht: Kongo, Pointe-Noire
Koordinaadid: -4.79636, 11.85586
Kraadiklaas: 30°C

Kongos on teed kehvad

Gabonist Kongosse minev peamine “magistraal” on suhteliselt väike, nagu ka sellelt pildilt näha. See pilt juba tehtud Kongo pool, kus päris pikalt oligi tee ääres selline kõrge rohi ja ei näinud eriti kaugele. Helgat muidugi need mõned teele jäävad mülkad eriti ei morjenda aga väiksem sõiduauto võib arvatavasti mõnda sellisesse kinni jääda küll, kuna paljud augud on üsna järsud ja sügavad. Tee peal nägin veel ühte väikest kilpkonna, seega tundub, et ka see eelmine, millest pilt oli, oli ikkagi metsik isend, mitte kellelgi kodust ära putkanud. ;)
Piiri ületamisega mingeid probleeme ei kaasnenud, kui välja arvata see, et Kongo pool raiskas kaks lehekülge passist nö. immigratsioonitemplitele (pluss siis kolmas leht viisa jaoks) – kolmes eri kohas löödi tempel passi, et “on saabunud”, kuid õnneks ülejäänud kümmekond korda, mil tuli erinevates kontrollpostides peatuda isiku tuvastamiseks piirdus minu passiandmete kandmisega nende raamatupidamisse (vastasel korral oleks mu pass arvatavasti juba siin täis saanud).

Esimesel öösel Kongos leidsin ühe metsa väljaveo tee ja sõitsin seda mööda 4 kilomeetrit kuni metsani, kus näis hea rahulik ööbida. Samas kuskil poole tee peal kohtasin paari mutti, kes metsast kraami korvidega koju tassisid ja arvatavasti selle tõttu tuli mulle pimeda saabudes suurem, 10-pealine gäng kohalikke noorukeid külla (ja kamba peale oli neid ehk ka 3 matšeetet kaasas). Nad muidugi ei varjanud, et mutid olid näinud välismaalast ja sellest külas teada andnud ning nemad tulnudki siia kontrollima, et kes see selline võõras siin liigub, äkki on “salakütt” või midagi. Põhimõtteliselt oli nende uudishimu nii suur, et nad tulid pimedas 6 kilomeetrit, et mind leida. Õnneks nad väga nõudlikud polnud, küsisid vaid süüa (olin just teinud veel Eestist pärit neljaviljaputru, kalakonservgi oli lahti ning siis nad veel märkasid igavesti säilivat juustu ka mu toidukorvis) ja raha, kuid õnneks nad lahkusid mõne aja pärast rahumeelselt, midagi kaasa võtmata (ja puder jäi ka mulle). ;) Muidugi oleks veel tore siia juurde näidata öösel välklambiga tehtud pilti sellest jõugust aga millegipärast ei olnud himu hakata sel hetkel kaameraga ärplema… :P
Üldiselt reegel võsas ööbimise kohta ongi selline, et ole sa Eestis või Kongos, pole mingit ohtu seni, kui keegi ei tea, et sa seal oled. :)

Kongo pool mingi 100 kilomeetri pärast muutus tee veidi suuremaks ja paremaks ning maastik mägisemaks.

Kuskil ainukeses teede ristumiskohas sattusin kokku ka Hollandist pärit minusuguste autoreisijatega, kes ka sõidavad lõunasse, kuigi antud momendil tulid hoopis Gaboni poole tagasi uudisega, et tee on eespool katki. Minu plaan oli sõita välja Dolisie’sse ja seal siis otsustada, kas minna pealinna Brazzaville’i poole või hoopis rannikule Pointe-Noire. Arvasin, et ehk saan Dolosie’s kellegi käest infot, kas on võimalik Brazzaville’i kandis ületada piir Kongo DV-sse, sest Michelini kaardil on seal kandis üks väike piiriületus näidatud. Hollandlaste toodud uudis oli see, et tee Dolisie’st edasi, mõlemale poole, on tee katki, ehk siis läbimatu. Ainus võimalus sõita pealinna on teha jube suur ring (pea pool Kongot) olematutel teedel kuskilt põhjapoolt, kuid see olevat neile paljude inimeste poolt maha laidetud kui ohtlik – pidavat olema palju “bandiite” liikvel. See bandiidijutt on mõnes mõttes kahtlane, kuna mõned kohalikud räägivad, et kui öösel ei liigu, siis polevat asi hull. Samas välismaalased kõik kardavad ja nende jutu järgi on enam-vähem ohutu liikuda ainult Brazzaville’is ja Pointe-Noire’s. Kokkuvõttes ei jäänudki muud üle, kui sõita koos nendega Pointe-Noire peale, mööda ühte ainumat teed (~120 km), millest poolt pole kaartidel näidatudki (sest ega ausalt öeldes on minugi huvi siit võimalikult kiiresti minema pääseda – kuigi väga sõbralikke inimesi olen seni kohanud palju, on näha olnud ka mõningaid selliseid, kes mulle eriti ei meeldi (ja kellele tõenäoliselt mina ka eriti ei meeldi)).

Siin aga on näha senise reisi kõige ohtlikum intsident, mis oleks väga napilt võinud lõppeda Helga lintšimisega (ja ma ei teagi, keda peab tänama, et seda ei juhtunud). Juhtus selline asi, et see suur puukoormaga veoauto üritas paremale, järsust mäest üles sõita aga jäi keset mäge seisma. Põhimõtteliselt ei suutnud ta omal jõul mäkke ronida ja siis üks teine veokas hakkas teda üles tõmbama. Tõmbamise ajal läks arvatavasti tõmbamise tross pooleks või andis kinnitus järele ja siis see suur puukoormaga masin hakkas tagurpidi mäest alla veerema. Juht üritas küll pidurdada aga ei midagi, hüppas seejärel ise ka kabiinist välja, kuna masin oli muutunud juhitamatuks ning hakkas kuristiku poole vajuma. Samas mingil imekombel vajus see puuhaagis üle tee ääre kuristikku ja mitte minu auto poole, mis seisis mäe all (ootamas mil tee vabaneb). Pildil ongi hetk, mil see suur veokas on just lõplikult seisma jäänud (tolm on veel vaibumata) ja imekombel ei vajunud kuristikku (kuna keeras haagise suhtes ennast risti ja arvatavasti suutis juht ka käsipiduri peale panna ennem välja hüppamist). Tee peal vedeleb ka autojuhi kott, mille ta jõudis kabiinist välja visata. Kui vaadata pildil Helga peeglisse, siis näha on, et auto taga on ka kuristik, ehk siis oli järsk kurv ja tegelikult oli minu taga veel ka hollandlaste auto. Põhimõtteliselt kui suur veokas hakkas alla poole vajuma siis hüppasin ehmunult oma autosse (vahtisin muidu eemalt) ja panin mootori tööle, valmis sõitma paremale kraavi (kui ainuke matsu leevendus) aga õnnekombel siiski see veokas vajus teisele poole. Muidugi ime on see, et ma selle pildi üldse tegin – arvatavasti oli just jõudnud mulle kohale, et see veokas ei vaju mulle siiski otsa, haarasin kähku kaamera ja tegin ühe kiire klõpsu. Samas pilt on tehtud tavapäraselt 28mm peal, ehk siis lainurgaga, mis tähendab, et reaalselt oli see auto lähemal kui pildilt paistab. Paremal paistab ka üks teine ümber läinud haagis aga see vist nagu polegi enam uudis…

Siin aga näha sama tee, ehk siis järjekordne Aafrika Tee variant, kus kohati on teel paks kiht väga peent savitolmu. Umbes sarnase olekuga nagu tsemendipulber, ehk siis ulmeline tolm, kui sõita. Ja kuigi ma tahaks teada, kuidas näeb selline koht välja siis, kui on kuu aega sadanud, ei tahaks ma (kogu oma seiklushimulisuse juures) arvatavasti pikemat otsa sellise (ja üldse märja Kongo tee peal) peal sõita.

No nii, hollandlased Annelies ja Jacco kangutamas oma auto kallal. Nende mure selles, et ‘89 aastakäigu suure läbisõiduga Toyota hakkab nüüdseks Aafrika Tee peal kergelt lagunema, kuigi nad on Aafrikas sõitnud umbes poole vähem kilomeetreid ja eelistavad võimalusel asfalti väikesele teele. Paar päeva tagasi murdus neil ära üks tagumine amordikinnitus ja kohalikud mehaanikud keevitasid uue, aga vist unustasid amordi mutriga kinni keerata, sest järgmisel päeval olid kadunud nii mutter kui puksid. Ja ees, arvatavasti mingil stabilisaatorvardal olid ka puksid kadunud. Üldse paistab, et neil saab puksidega olema suurem mure sest tundub, et paigas on tehase originaalpuksid, mis on nüüdseks ikka üsna pragunenud ja viletsas seisus (kuigi nende kodumehaanik olevat neile kinnitanud, et no problem!). Igal juhul on soovitav kõigil vanema autoga siia kanti sõitjatel puksid ja ka kummivoolikud üle vaadata ning võimalusel uued panna – ega neid pole siin kergem vahetada, kui kodus. Aga hollandlaste esimese ja tagumise probleemi lahendasime (ajutiselt) minu varudes oleva tugeva raudtraadiga, kuniks Pointe-Noire’s saab ehk asjalikumat abi.

Siin veel üks näide Kongo peamagistraalilt N1 (Brazzaville – Pointe-Noire), mis selles kohas peaks olema nö. asfalttee. Erosioon on siin Aafrika kandis kõva tegija ja tee ääri tuleks võimaluse korral vältida (sest langemine on kohati oma paarkümmend meetrit). Samas, siin on paremini läinud – mingi osa konteinerist siiski veel paistab… :P

Ühtlasi olen jõudnud Pointe-Noire’i (120 km läbimiseks võiks arvestada lühema päevaga, eriti kui pissipeatusi ka teha). Siin on selgunud, et ega pealinna Brazzaville’i ei saagi autoga sõita – lahendus on lendamine. Lugesin ise ka internetist, et 900 dollari eest saab autoga reisida sõjaväe transpordilennukil Brazzaville’i, kuigi tegu pole mitte ametliku transporditeenusega. :) Seega siis ei jäägi praegu muud üle, kui tegutseda plaani kallal, et siin sebida Angola viisa ja siis minna Cabinda’sse, mis kuulub küll Angolale aga on emamaast eraldatud väikese Kongo DV ribaga.

Samas see Angola viisa asi ongi osutunud nii perversseks, nagu eelinfo aimu andis. Põhimõtteliselt saab Pointe-Noire’st ainult ühekordse 5-päevase transiitviisa Cabinda jaoks (20000 CFA), ehk siis Kongo DV-s, Matadi’s, tuleb teha teine Angola viisa, päris-Angola jaoks. Ja mõningase info alusel võib ka Matadi’s saada ainult lühikese, 5-päevase transiitviisa, mida siis saab Luandas pikendada (mis teeb kokku 3 viisat Angola jaoks, palju neid vabasid lehekülgi passis oligi?). Aga ärgem rutakem ette, nimelt ainult selle Cabinda transiitviisa saamiseks tuleb nädal oodata ja see ka ei garanteeri viisat. Konsulaat on ainult lahti 3 korda nädalas paar tundi. Esimesel korral lähed ja viid portugali- või prantsusekeelse palvekirja (käsitsi kirjutatu ja inglisekeelne ei sobi!), pildid ja 8 koopiat igasugustest viisadest ja vaktsineerimisest, siis järgmisel konsulaadi lahtioleku päeval (ülehomme, kui pole juhuslikult nädalavahetus) saad teada, kas sulle antakse või mitte ja siis maksad raha, ning siis ootad veel järgmist lahtioleku päeva, kuni saad viisa kätte. Üritan homme dokumendid sisse anda, mis annab lootust, et ehk saab viisa järgmisel kolmapäeval. Samal päeval lõppeb mul ka Kongo viisa, kuigi siit jõuaks kolme-nelja tunniga arvatavasti Cabinda’sse, seega kui kolmapäeval saab, on hästi. Probleem tekib muidugi aja veetmisega, sest ega see linn pole miskit erilist, kallis ka, ja ausalt öeldes ei soovi ma ka minna autoga “ümbruskonda avastama” (tegelikult sooviks küll aga siiski ei lähe). Seega tuleb üks suurim logelemine, vist.

Samas on mul nüüd piisavalt aega, võib-olla tuleb mingi tuhin peale kirjutada veel vabas vormis luulet! :P Tundub, et olen teid vist liiga korra- ja vormipäraste olukirjeldustega ära hellitanud – mõni arvab, et loeb tellitud ajalehte… ;)

‹  Kas see polnud mitte vile, mida ma kuulsin?  /  Sisukord  /  Jeee! ›