Asukoht: Mali, Douentza lähistel
Koordinaadid: 14.98973, -3.12808

Anekdoote Mali inimestest

13.03.2006

Timbuktu – Douentza

Timbuktust rohkem ei räägigi, kui et käisin restoranis. 3300 CFA eest sain sibulat täis omleti (söödav, kuid alamaitsestatud); imeliku, vist sibulast püreesupi (väga hea); väikese leiva ja väikese tee. See teeb umbes 80 krooni siis (pluss veidi jootraha). Julgeks arvata, et kallis. Sattusin vist kogemata luksusrestorani… Üldse on Mali hinnatase turisti jaoks üllatavalt kõrge, eriti arvestades üldist vaesust.

Timbuktust sõitsin 200 km lõunasse, Douentza peale. See tee oli veel paar aastat tagasi ka pisike rada aga on nüüdseks suurendatud ja võib liigitada korraliku pinnastee kategooriasse, kuigi sellesama paari aastaga on see uus tee juba nii treppi sõidetud, et auto tervise seisukohalt on otstarbekam sõita tee kõrval.

Üks vana Mercedes, arvatavasti kuuekümnendatest, oli tuld võtnud. Kaks tüüpi üritasid tuld kabiinist eemal hoida liiva loopides, teised vahtisid niisama pealt.

Enamik veoautosid, mida nägin, olid remontimiseks tee kõrvale aetud. Ühe vana veoka juures, kus remont käimas, üks tüüp vehib käega, et pea kinni. Uurin siis, et mis vaja—siin kümnete kilomeetrite ulatuses poolkõrb, äkki mingi reaalne häda. Astub akna juurde ja näitab suu peale, et anna süüa. Krt, pole anda midagi sulle – haaran istme tagant pool leiba ja annan mõista, et see on kõik mis mul on enda jaoks tänaseks õhtuks ja homseks. Tüüp haarab leiva oma kätte ja astub sõna lausumata minema… Ohh, ei oskagi vahet teha, kas nad on tõesti näljas või loodavad niisama kerget saaki. Annan teisele ühe kurgi ja sõidan juba eemale kui näen, et samas on ka väike küla, kus nad arvatavasti saaks süüa ja vett, kui väga vaja…

Kaua ei tule oodata järgmist vana ronti veokat, kus 4 meest kangutavad rattarummu kallal. Taas üks entusiast viipab, et abi vaja. Jälle mina uurin, et mis värk on. “Graisse?” Et siis oleks määret vaja rattalaagrile. Ok, siin tundub reaalsem vajadus olema. Ajan Helga tee äärde ja otsin tagant välja oma poolekilose määrdepoti. Tüüpidel omal ka väiksem tühi pott, annan purgi ühe turske neegri kätte, et võta natuke laagri jaoks. Härra võtab suure peotäie, ajab omale purki. Võtab teise suure peotäie, oma purgile kuhi peale. Ma hakkan ütlema, et äkki aitab või midagi, kui tüüp võtab kähku veel ühe suure peotäie—kuna oma purk on juba kuhjaga täis siis tuleb seda viimast möga hoida peos. Annab mulle praktiliselt tühja purgi tagasi, ütleb rahulolevalt “Merci!” ja astub minema… Jaa, ma tean, et hea määre, Euroopast, aga nii ei tohiks siiski teha, onju? Manki!

Douentza’st tahan sõita väikest teed mööda alla Bandiagara’sse, kuna Mopti kaudu mööda asfaltteed on igav ja lisaks ka veel suur ring. Paarkümmend kilomeetrit juba sõitnud väga väikest rada pidi, kui ühes pisikeses külas mägede vahel tee hakkab ära kaduma. Polegi väga imestada, sest üks sõjaväelane mulle ennem väitis, et seda teed mööda ei saagi sõita, kuna tee pidavat olema täitsa lagunenud – saavat ainult Mopti kaudu (mina muidugi ei uskunud). Nojah, seal ma olen, kui tõttab jooksujalu ligi üks higine tüüp, uurib, et kuidas päev on läinud, kuidas pere elab ja veel paari asja, siis selgitab, et see tee on katki ja ta läheb kohe võtab oma kompsu ja tuleb näitab mulle teise teeotsa kätte, mägedes, mitu kilomeetrit eemal. Aga veel ennem, kuna ta on (parajasti) koolis õpetaja, siis tulgu ma öelgu ta lastele tere.

Ega’s midagi, kiikasingi klassiruumi, kus lapsed käsu peale püsti tõusid ja mind kooris tervitasid. Õpetaja (vasakul mustas) siis uuris, et äkki ma tahaks pilti teha. Ok, teeme pilti. :)

Nagu näha, siis kool on päris korralik. Paljudes külades, enam-vähem kõikides vähe suuremates, on suhteliselt korralik väike ühe või paari klassiruumiga koolimaja (pluss eraldi käimla). Arvatavasti on need ehitatud viimasel ajal mitmete välismaiste abiprogrammide korras. Malis on üldse väga palju igasugust välisabi ja igal pool on sildid üleval, kes on aidanud seda või teist ehitada. Tundub, et algkooliharidusele panevad nad siin päris palju rõhku (aga muidugi mitte nii palju kui meil).

Trükkisin auto juures õpetajale kohe klassipildi välja, mille üle oli palju imestust nagu ikka. Imestused imestatud, võtsin ta peale ja hakkasime tuldud teed mööda tagasi sõitma, et saaks mulle õige teeotsa kätte näidata. Õpetaja näib üllatavalt lahke, räägib isegi paar sõna inglise keelt. Kiidab mind, et ma pidavat olema “hea mees”, tema tahab minuga kirjavahetust alustada. Mina oskan vaid öelda, et ma olen "bad correspondent". ;) Kiidan siis omakorda ilusat mägist maastikku ja seda, et siinsed inimesed palju lahkemad kui linnades, kus käib pidev raha ja kaduu lunimine, millega õpetaja siiralt nõustub.

Tee muidugi ongi täielik pornograafia – üle mäeaheliku läheb väga lagunenud vana tee, palju suuri lahtiseid kive ja järsud tõusud. Ei saagi täpselt aru, millal siit viimati autoga sõidetud on, arvatavasti ikka väga ammu. Õps teab öelda, et ta millalgi olevat ühele Saksa turistile ka sama teeotsa kätte näidanud. Mingi pooleteise tunniga sai paar kilomeetrit edasi, mäe otsa, kus oli teine küla ja kus pidi tee hakkama paremaks minema (vähemalt allamäge). Õps tahab siin maha minna, et jalutab oma külasse tagasi. Tegelikult ei teagi, miks ta tahtis nii kaua kaasa sõita, sest oleks piisanud vaid mulle teeotsa näitamisest. Lisaks veel hakkas tüübil selle kivironimise peale paha, kuigi ta üritas seda veidi varjata (mul oleks ka hakanud, kui oleks pidanud kõrvalistmel olema). ;) Enivei, kuna õps tundus suht normaalne tüüp, otsustasin üllatada teda kingitusega – mul on kaasa võetud üks uus matemaatikafunktsioonidega kalkulaator, mis kodus kasutult seisis, kuid mis siin õpsile või õpilastele koolis kindlasti ära kulub. Näitan seda õpetajale, õps uurib, kuid mingit erilist entusiasmi see temas ei tekita. Sellele vaatamata paneb tasku. Okei, mis teha. Sätin juba minema kui õps ehmunult küsib, et "Money don’t give?". Uh!? Said ju just hea kalkulaatori? Õps vastu, et kalkulaator mulle aga raha tahaks ka, lastele. Lapsed koolis tahavad “bon-bon”-e. Mul muidugi vilgatas läbi, et tegin talle heast tahtest kingiks klassipildid ja me rääkisime sellel temal, et raha ning kaduu küsimine on paha ja lisaks veel kinkisin talle korraliku kalkulaatori ja nüüd ta veel tahab raha ka saada – aga no mida sa teed sellistega? Andsin talle 2000 CFA-d ja sõitsin minema…

* * *

Täna sai selle olematu teelõigu peal Helgat ikka väga kõvasti tagant utsitatud—süda kohati tilkus lausa verd. Pole ka kogemust, kui palju ta üldse sellist lukustatud keskdiferentsiaaliga low range kivironimist välja kannatab, ilma et mõni pooltelg vms ära ei murduks (väike laadung on ka ju peal). Aga hull ronija mutt on ta küll, seda võin ma teile kinnitada. :)

‹  To Timbuktu  /  Sisukord  /  Aafrika reaalsus ›