Kesk-Aasia 2008 › Võtame siis asja kokku - teekond, varustusest, tsenseeritud kaadrid ja ehk veel üht-teist

Võtame siis asja kokku - teekond, varustusest, tsenseeritud kaadrid ja ehk veel üht-teist

Kõhuhäda on tänaseks taandumas, kuigi ei tunne ennast hetkel päris nii rõõsana kui mõnikord ennemuiste. Eks oma osa ole ka sellel, et kaal on reisi jooksul langenud—üllatuslikult kaalun ma praegu koos kergemate riietega umbes 75 kg, mis on ligi 10 kg vähem kui ennem reisile minekut (ja võib-olla 20 kg vähem kui mu maksimumkaal on olnud). Päris hea tulemus! ;)

Seekordne reis kujunes linnulennult selliseks. Kokku tuli teekonna pikkuseks 23121 kilomeetrit ja kestuseks veidi üle kolme kuu. Rohkem sai aega veedetud Valgevenes, Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Tadžikistanis ja Usbekistanis, ülejäänud maadest sõitsin lihtsalt kiirelt transiitkorras läbi.

Motikas Suzuki DR-Z400S K7 pidas reisile väga hästi vastu, mingeid jamasid ei esinenud (uus ju ka). Ristisin ta tagasi sõites Persevaluks, kuna siledal asfaldil on pikka otsa sellise rattaga ikka suht persevalu ja igav sõita. Üldiselt mida siledam tee, seda valusam (auklik või laines tee masseerib kanne, noh). :) Mul on ülekannet ka veits aeglasemaks tehtud, 14-44 hammasrattad (tehases 15-44). Continental TKC80 rehvid pidasid ka terve tiiru vastu, kuigi lõpuks oli tagumisel keskel mustrit ehk 1 millimeeter. Hea tulemus, osaliselt arvatavasti selle tõttu, et mu sõidustiil on väga rahulik ja ratas pole liiga võimas, ehk siis tagumist ratast all ringi ei lase (loe “ma ei oskagi tsikliga sõita"). Tagasi sõites läks katki GPS-i hoidik (RAM Mount), pragunes seadet kinni hoidev plastmassist “keel”. Olen kuulnud, et see RAM Mount’i Garmini 60 mudelite hoidja tüüpviga. Lisaks kuuma ilmaga läksid hoidiku kummimunad pehmeks ja hakkasid pragunema (vibratsioon). Ehk siis kokkuvõtteks võib öelda, et pole see RAM Mount nii robustne midagi, kui paistab… Ah soo, paremuselt teine modifikatsioon motikale oli arvatavasti esiporilaua pikendus ettepoole kummilapaka abil (tehtud Helga tagumisest porilapakast). Tänu sellele märja ilmaga eriti midagi enam esiratta alt silma ei lenda… Paremuselt esimene modifikatsioon on arvatavasti käepidesoojendused.

Eelmisel pildil on veel head reisivarustust. Lenksu küljes ripub Ortliebi 4-liitrine veekott—lahe asi, kuigi kraanisüsteem võiks olla ühe käega majandatav. Pakiraamil on teine Ortliebi toode, valge Rack-Pack (L suurus). See on superluks robustne asi, võib kõigile soovitada reisikotiks. Eestis pole kahjuks müügil näinud, üldse Ortliebi toodanguga on meil kehvad lood kuigi see on üks väga tegija firma. Ja kes reisib soojadele maadele, ärge võtke endale musta pagasit (ja sõiduriideid), mis päikese käes mõttetult kuumenevad. Siis veel Haglöfsi kaarditasku (Sportland) osutus üsna asjalikuks ja robustseks (ning suht asjaliku suurusega, mida ei sa öelda enamiku kaarditaskute kohta). Läbipaistev aken võiks muidugi veidi suurem olla. Ma panin talle 2 trukki külge, et saab teda paagikoti külge trukkida.

Spets motikaõli (Valvoline 4T) õnnestus mul raskustega osta Kasahstanis ja Kõrgõzstanis. Üldiselt väga raske leida. Kaks korda pidin leppima Lukoili Super Mineral’iga, kuna paremat API SG varianti ei leidnud. Türgis leidsin Opet’i tankas nende omanimelised 4T õlid.

Sellest pole juttu olnud aga kaks kergemat käna panin ikka ka maha motikaga, ja mitte reisi alguses vaid Tadžikistanis. Jutu sees ei tahtnud ma sellest kirjutada, kuna ema mure minu pärast oli arvatavasti juba niigi piiri peal. Samas autentsuse ja tõe huvides panen nüüd paar varasemalt tsenseeritud juhtumist siiski siia üles.

Kolmapäev 13. august oli veider päev, kuna sel päeval sõitsin teelt välja ja paar tundi hiljem sain teise laksu, kui sõitsin vastu kivi küljest ära ühe küljekasti. Hea, et polnud 13 ja reede, muidu oleks arvatavasti veel midagi juhtunud… :P

Pildil ongi esimene sündmus hommikul, olin just tulnud telkimisplatsilt väikesele teele sõitnud ja meel rõõmus ilusa ümbruse üle, vahtisin ringi ja sõitsin (liiga uljalt) teelt välja (motikasõidu üks kuldreegel (mida autokoolis ei õpetata) on, et ohusituatsioonis vaata sinna, kuhu tahad sõita (ja anna gaasi), mitte sinna kus on oht—seda tegevust pole ma veel suutnud selgeks õppida). Ratta peatas kivi, mis vastu vasakut küljekasti kolaka pani. Ise lendasin kergelt üle lenksu. Kes armastab ilma kiivrita sõita, siis selliste kivide vahel on kiivrist siiski väga palju abi! ;) Rattaga midagi ei juhtunud ja midagi kõveraks ei läinud (vaid peeglid ja käekaitse ning vasak küljekast veits mõlkis).

Kõigest paar tundi hiljem juhtus järgmine äpardus, kui väga järsust ja lahtistest kividest 4x4 rajast (tõus jõeorust) üles sõites põrutasin parema küljekastiga vastu suurt teeäärset kivi, nii et kast lendas küljest ära. Ei saanud tõusu peal hoogu maha võtta ja juhitavus oli väga vilets lahtisel jämedal killustikul. See oli ikka päris kõva kolakas, kast lendas küljest ära ja ise sõitsin edasi kuni jõudsin mäkke. Õnneks kinnitused jäid terveks ja ka kasti alumiiniumplekk ei rebenenud. Samas pragunes kasti üks keevitatud küljeõmblus…

Siin aga viga saanud kast enam-vähem nagu uus, peale kahe lameda kivi ning Knipexi mutritangidega töötlemist. Nimetatud tange soovitan soojalt kõigile tehnikahuvilistele, tegu on väga hea tööriistaga. Põhimõtteliselt siis suure vahemikuga tellitav võti pluss tangid, mille abil saab mutrist väga hästi kinni haarata. Lisaks veel palju teisi rakendusi…

Hiljem sel päeval juhtus veel üks veider asi. Nimelt kohtasin Uraliga prantsuse turiste ja nendega ülemeelikus tujus rääkides ja veiderdades koperdasin ma tagurpidi sammu astudes põlvekõrguse kivi otsa, kukkusin üle selle ja suure kivi taga oli teine väga terav kivi, millele ma poolselili otsa lendasin. Asi oleks lõppenud arvatavasti väga halvasti, kui mul poleks olnud seljas motojopet, millel on korralik seljakaitse! Ehk siis pääsesin hullemast, ainult mingi 3 nädalat oli vasak külg ja ribid suht valusad. Õnneks hetkel pole enam mingit probleemi, seega kui mõni ribi oligi mõranenud, siis enam mitte… ;)

Tol õhtul olin märkmikusse kirjutanud: "Hull päev aga kõik on kuidagi hästi läinud. Aitäh! :)"

* * *

Lõpetame seekord taas reisivarustuse tutvustamisega. Keda antud teema ei huvita, võib just nüüd rahulikult lugemise lõpetada, sest reisijutt on selleks korraks l-ä-b-i!

Ma pole telgist ja muust ööbimiskraamist üldse juttu teinud aga kuna see on kõik väga hea kraam (millist tuleb tikutulega taga otsida), siis äkki teeks!? Telk Black Diamond Ahwahnee, seda võib küll julgelt soovitada, sest nii hea funktsionaalsusega telke eriti nagu teisi polegi. Tegu on ühekihilise professionaalse nelja aastaaja telgiga.  Lisaks on ta seest piisavalt kõrge ja järskude seintega (mõtle pikemale inimesele nagu mina), mõlemat külge on võimalik enam-vähem 100% avada ja kasutada peent sääsevõrku, nii et terved küljed muutuvad aknaks. Seega väga hea ventilatsioon vastavalt vajadusele ja on ka võimalik näiteks liivatormi ajal 100% sulgeda, mida ei saa öelda enamiku kahekihiliste telkide kohta, millel pealmise kihi alla tuiskab. Materjal on väga omapärane—peen rip-stop nailon, millel on sees Gore-Tex’ilaadne membraan ja selle peal omakorda kiht pehmet vettimavat riiet. Viimane siis seob niiskust ja aitab sel paremini läbi membraani väljuda. Ehituskvaliteet on superluks ja ametlikult 2-inimesetelk kuid 1 inimene pluss varustus on palju lahedam olek. Kaared käivad sees, telk seisab ise püsti ja on väga stabiilne isegi ainult 4 nurgavaiaga (võimalik kasutada asfaldil ilma vaiadeta). Ainuke suurem miinus on see, et ülespanek on veidi aeganõudvam kui mõnel teisel telgil, kuna kaared käivad sees ja on suhteliselt suure pinge all. Ka võib sel põhjusel telki sattuda vett, kui ülespanek toimub vihmaga. Eestis keegi ei müü, tuleb ise USA-st importida.
Täitsa uus asi, mida sai reisil esmakordselt kasutada oli The North Face Mammoth -7 sünteetiline magamiskott. Kuigi kodune esmamulje ei olnud nii positiivne, siis reisil osutus see magamiskott siiski väga heaks. Kuna ma tüüpilises kitsas kookonis eriti hästi magada ei saa, siis see ruumikas magamiskott on väga abiks ja saab sees rahulikult jalad konksu tõmmata, lahedamalt aeleda vms. Lisaks veel saab kahe lukuga magamiskoti täies pikkuses lahti teha (kuuma ilmaga abiks), mu meelest ühe magamiskoti hädavajalik omadus, mida tootjad eriti ei rakenda. Soojalt soovitan suurematele ja pikematele inimestele. Suuremate magamiskottide (mis veidi külmemat ilma kannatavad) valik on Eestis olematu ja taas kahjuks keegi ei müü ka The North Face’i.
Madratsiks on mul Therm-A-Rest Trail Comfort (Large), taas väga hea ja mugav asi. Pikemad/laiemad inimesed kes tahavad omale head isetäituvat madratsit osta—kui lähete Eestis poodi, siis teadke, et poodides ei pruugi neid suuremaid variante olla ja teile pakutakse tavalisi väiksemaid. Tasub uurida tootja lehelt, kes milliseid teeb. Matkasport ka nagu mingi aeg tagasi müüs poes ainult neid Therm-A-Rest’i standardsuurusega asju, ei tea, kas asi on praegu paranenud? Ma ei imesta, kui müüjad ei tea üldse, et neid tehakse mitmes suuruses…
Pildil on ka selline naljakas asi nagu Therm-A-Rest’i isetäituv padi. :) See pole õhuga täituv vaid sees on mingid graanulid, mida on võimalik kokku suruda. Kuigi ma ilma korraliku padjata hästi magada ei saa, siis see asi pole ka kõige paremini õnnestunud toode. Nimelt on graanuleid sees liiga vähe (või siis padjakott liiga suur) ja magamise ajal vajub padi kokku. Võimalik on nööriga padja ruumala umbes kolmandiku võrra kokku tõmmata, siis on materjal tihedam aga padi ise muutub siis ka selle võrra väiksemaks.

Vahelduseks viletsat reisivarustust ka—Heldi sooja ilma kindad (mudel 2551). Nagu näha pole siin eriti midagi kommenteeridagi, nende asjade eluiga oli suht lühike. Samas ei teagi, võib-olla tootja arvab, et 35 euro eest on kinnast küll? Õnneks olid mul paksemad Rukka kindad ka viletsamate ilmade jaoks, need on hoopis teisest (hinna)klassist…

Siin veel üks saast-toode, Hiinas kokku keevitatud veekindel dokumenditasku (Matkasport). Mis teeb selle huvitavaks on see, et see on Ortliebi sarnase toote pealt maha kopeeritud, kuid Ortliebi geniaalset lihtsat toodet pole suudetud kopeerida nagu ta on. Eriti huvitav on see (veekindel) auk (keset taskut), mis oleks mingi “geeniuse” mõttesähvatuse alusel nagu paela läbi panemiseks (pael oli kaasas). Samas see auk hoobilt muudab selle dokumenditasku suuruse reaalselt palju väiksemaks kui ta on, ehk siis nagu näha pass mahub vaevalt sisse kuid suur osa sellest taskust jääb tühjaks. Kuigi dokumenditasku on passist palju laiem, reaalselt sinna selle augu tõttu midagi suuremat sisse ei mahu. Teine asi on mingist eriti rebenemishuvilisest materjalist tehtud keel, millele on muidugi ilusti hoiatuseks peale kirjutatud, et äärtest ei tohi avada, kuna sealt hakkab kergesti rebenema (muidugi hakkab, kui on veel spetsiaalsed sälgud ka sisse tehtud). Samas äärest ongi veidi parem avada, kuna seal on keel pikem ja näpud mahuvad alla. :) Kui originaal Ortliebi tootel on avamise hõlbustamiseks tehtud keel otsast pikemana, siis siin on see väga lühike ja avamisega on kohati raskusi. Muidugi see asi maksis ka ainult mingi 70 krooni, samas kui Ortliebi variant maksab ehk 250. Aga nüüd tuleb ikka see 250 välja käia, pluss 70 maha kanda… MOTT! :)
Pildil on väärtuse lisamiseks ka Usbekistani 200-somine rahatäht ja mu meelest päris huvitav teine. Peal motiiv Registanist, Samarkandis (vaata siit). Väidetavalt peaks see olema lõvi, kuigi meenutab rohkem tiigrit. See (kahesajane) tundub olema parim (ja odavaim) Usbekistani suveniir…

Reisivarustuse osakonna tutvustuse lõpetamise au on minu ammusel lemmikul—Petzl Zipka LED pealamp (Matkasport). Taas üks geniaalne asi, kuna seda eristab teistest pealampidest see, et puudub ümber pea minev lai kummipael ja selle asemel kasutatakse vedruga kere sisse tõmbuvat nööri, mis teeb antud mudeli väga kompaktseks ja kergeks ning seda on võimalik kiirelt näiteks ümber käe kinnitada. Muidugi see nöörivariant ümber pea pole võib-olla nii stabiilne ja mugav kui lai kummipael, seega jooksmisel või muul aktiivsel tegevusel arvatavasti püsib klassikaline variant paremini peas. Samas niisama reisimisel, kus lamp leiab vähem kasutamist ning kaal ja suurus olulised, on see variant hea. Pildil uuem Plus-mudel, millel 4 dioodi ja 3 erineva tugevusega valgusvihku pluss vilkuv. Samas see uuem on elektroonilise juhtimisega, mis potensiaalselt võib töökindlusele halvasti mõjuda.

Head aega! :)

‹  Kodu, nii hea!  /  Sisukord  /  Ühel Teljel Ümber Planeedi ›

TÄHELEPANU! Siinset infot ei maksa võtta 100-protsendilise tõena. Tegu on minu arvamuste ja tõlgendustega, mis võivad põhineda kolmandate inimeste väidetel ja kontrollimata faktidel. Aeg-ajalt (loe "suhteliselt tihti") saan ma millestki valesti aru ka, või tegelen lihtsalt soovmõtlemisega ja võin seda väärarusaama siin edasi levitada kui fakti. Pane see endale kõrvataha ja palun mitte seda materjali kasutada referaatide ja muude sääraste asjade koostamisel -- selleks on olemas teatmeteosed.