23.01.2006
Asukoht: Maroko, Essaouira lähistel luidetes
Koordinaadid: 31.43775, -9.80531
Teekond: 8903 km
Kraadiklaas: 18°C

Tünn tünni otas

Ei pääsenud Marrakechist ilma tünga saamata. Läksin õhtupimeduse varjus friigiteatriplatsile sööma, seal mitukümmend kööki kõrvuti ja saab üsna soodsalt, kui valida. Kõht väga tühi pol’d, kuna päeva jooksul ikka degusteerid üht-teist, seega tahtsin võtta kergelt, nagu eelmisel õhtul samas kõrval letis (leib + tee + supp + salat = 10D). Võtsin siis salati ja selle kohaliku hautatud köögivilja (tajine). Tundus veits kesine (köögivilja oli jube väike tilk, paar tükki ainult, mitte terve savitaldrik nagu tavaks), ütlesin ühele sellile, et toogu tiba kala ka juurde, seal oli mitmesugust näha (kala ju on Maroko üks suurimaid ekspordiartikleid, peaks olema odav). Tüüp uurib, et “mixed fish?”. Nojah, las siis olla, saabki maitsta, aga toogu vähe. Mõne aja pärast siis toob taldrikutäie mereande, seal oli ka krevetti ja kalmaari ka, kahe erineva praekala kõrval. Midagi erilist polnud, Maroko köök on mu meelest üldse kuidagi natuke alamaitsestatud ja pigem magedavõitu. Eks ise tuleb üle maitsestada. Söömise ajal vaatasin, et pea kõikidel seltskondadel, kes selles söögikohas sõid tekkis arve maksmisel probleem. Ja ega ma ka ei pääsenud. Kui oli 2 tasuta teed ära luristanud ja uurisin, palju ma maksma siis pean, tuli kokku 95D (ca 150 EEK). Küsisin siis, et mis maksavad asjad: salat 5D, hautatud köögivili 30D (jube väike ports pisikesel taldrikul) ja mixed fish 60D (kõige kallim asi menüüs!). Nojah, päris naljakas. Ja selle 5 dinaari, mis sajasest tagasi sain, libistas loomulikult üks nö kelner endale taskusse pealkirjaga “this tip for me, ok?”. WTF, loomulikult võta, hea töö eest peab ju tasu saama… :) Loomulikult on menüü ja hinnad väljas aga no ei nuhi seal kogu aeg. Aga tundub, nagu hindades suurt loogikat pole ja pressitaks neid kalleid asju vahele. Kusjuures enamikes lettides on sama toidukraam.

Panin parklas uued amordid alla (tunduvad täitsa OK) ja sõitsin rannikule, Essaouirasse. Palju turiste. Enamik vist tuleb bussiekskursiooniga Agadirist, Marrakech – Essaouira ring (näiteks). Ausalt öeldes ei viitsi suurtes turismimekades pikalt ringi vaadata. Millegipärast ei huvita see mind. Kohalikud on rikutud ja turistidest küllastunud.  Mind huvitavad kohad, kus ma olen teretulnud. Kus inimeste nägudest peegeldub uudishimu võõra vastu, mitte põlglik pilk, et jälle üks (fucking) turist tolgendab minu tänaval. Aga sellegipoolest põikan ma vist ka korra Agadirist läbi, et näha, mis seal toimub.

Essaouiras on lahe pisike sadam, mis siiski pidi olema Maroko suuruselt kolmas kalasadam. Sadamas käis vilgas elu, kalad (sardiinid) laevalt laaditi maha käsitsi, inimketis, vitstest korvidega ja kail pandi jääga pooleks kastidesse.

Pärastlõunane presentatsioon “Mereelukad müügiks”. Need libedad pikad “ussid” arvatavasti meeldivad just tütarlastele. :P Esiplaanil mingi suur krabiline.

Ilus priske mees aga kurat, pettis mult 20 dinaari välja (jälle). Ma ei saa eriti aru, kuidas ma küll tema õnge läksin, sest igasugused sellised skämmid on mulle ju üldiselt teada. Aga jalutasin sadamas ringi, hüppab mees ligi, näitab entusiastlikult ehitatavale puust kalalaevale ja räägib, et näe, laeva ehitamiseks kulub aasta, siis veel paar lauset. Siis ütles, et tee laevast pilti. Mul oli filmikaamera kaelas, ütlesin, et no mida, ei tee, pole mul vaja sellist pilti. Siis mees ikka ütles, et tee temast pilti, haaras mingi puust detaili kätte. No ma koukisin digika välja, et okei, teen tema meeleheaks sellega klõpsu ära ja siis näitan talle, ehk pakub talle natuke rõõmu. Aga kus sa sellega, meest ei huvitanud üldse. Sätin siis minema, mees ajab käe pikale, et anna raha, perekond vaja toita ja kõik mu säärane jutt, nagu ikka. Ja mida ma teen – mingil mulle teadmata põhjusel võtan rahakoti välja, kuna münte taskus enam pole, seal ka pole münte. 20-dinaarine paberraha on, mees haarab selle enda kätte ja ütleb umbes nii, et anna talle 5 eurot, kas mul siis ei ole eurosid või? Mida vi**u! Astusin minema (koputasin käigu peal meelekohta), mees hüüdis mulle lohutuseks entusiastlikult bye-bye järele, irve näol… Kuidas siis see nüüd juhtus? :P

Lohutuseks sõin 2 praetud kalmaari ja salatit (25D + 5D). Täitsa huvitav, ütleks.

* * *

Ja päeva lõpetab Maroko vanasõna: Kes sööb õhtul apelsine, sel tuleb öösel (mitu korda) kusehäda peale. :D

‹  Friigiteater  /  Sisukord  /  Eliitkitsed ›