11.02.2006
Asukoht: Mauritaania, Atar
Teekond: 12233 km
Kraadiklaas: 25°C

Ouadane ja arheoloogilised probleemid

Ärkad hommikul üles – kuuled, et keegi majandab auto läheduses. Vaatad telgi ukse vahelt välja, näed sellist pilti. Lapsed natuke ehmatanud pildistamisest aga kui saavad omale ka pildi siis on kohe näol palju mängulisem ilme…

Jõuame taas selle arheoloogilise kraami juurde, mida olen nüüd päris palju näinud siin kandis odavalt müügil. Lugesin siin üht raamatut ka, kus on manitsetud, et ei tohiks sellist kraami endaga kaasa viia ja maast korjata. Samas, kui Mauritaania valitsust selline asi nagu “arheoloogiline varamu” absoluutselt ei huvita, siis keda peaks see veel huvitama? Kui mina leian mingi huvitava asja ja jätan selle maha vedelema, siis tuleb järgmine inimene ja võtab kaasa. Või lihtsalt tallatakse puruks. Või jõuab suveniirimüüja kätte, kelle seljakotis see koos mitmete teise sarnaste asjadega lihtsalt “ära kulub”. Siit siis küsimus – kus sellised asjad paremini säilivad, kas Mauritaanias või välismaal mõne huvilise kodus?

Siin näha mõned kiltkivist (?) nooleotsad, mida ma küll pole ise leidnud aga ostsin eidekeste käest (1000 UM/tk).

Taas mingi müstifikatsioon Ouadane’st, ehk liivakivilaadsest materjalist väike topsik (ca 6 cm kõrge). Tegelikult on valus vaadata sellist kraami jube odavalt müügil, inimesed on nõus paarikümne krooniga müüma, sest neil on jubedalt raha vaja. Teisalt tuleb siinses viletsuses ringi mõelda oma hinna tingimise süsteem, sest kui asi on sinu jaoks niigi odav, pole mõtet meeleheitel inimeselt üritada seda veel praktiliselt tasuta käest ära võtta. Pigem tuleb küsitud hinnale peale maksta…

Ouadane 800-aastase vanalinna varemed osutusid palju huvitavamaks, kui Chinguetti. Ilmus välja ka mees, nimetas ennast mingiks kõrgeks linna turismifunktsionääriks, ja müüs 1000 UM-se pileti. :)

Ouadane’sse saabumisel tekkis väike probleem sõjaväe kontrollpostis, kus ma ei peatunud eemal oleva keelumärgi taga, vaid sõitsin paarkümmend meetrit edasi otse kontrollpunkti juurde (kuna teisi autosid polnud ja märk oli ka nii kulunud, nagu poleks enam kasutuses). Väidetavalt tüüpiline põhjus norimiseks. Asi aga lahenes, kui ilmus välja üks musta turbaniga tont ja ütles “Estonija? Zdarova!”. Nojah, mees olevat minevikus töötanud mõnda aega Vene kalalaeval. Kerge vennastumine, teised 2 sõjardit muidugi vaatasid juhmilt pealt, et mis toimub. Pass anti tagasi, probleem ka lahendatud ilma kingituseta – piisab kui välismaalane ütleb väikesele aga ennast suurena tundvale igavlevale sõjaväelasele "I’m sorry". Ehk siis nagu laskub kergelt põlvili…

Siin tahtsin pildistada seda müstifikatsiooni ukse kohal aga lapsed olid krapsti pildil. :) Muidugi ilmus mõne hetke pärast välja noorsand, kes arvas, et sildi pildistamise eest peaks majaomanikule (või temale) kaduu tegema. :P

Siin üks 180-kraadine vaade veel sellest Ouadane vanalinnast. Ouadane muidu väike küla, eriti midagi ei toimu. Leiba ei õnnestunud ka osta, pagar oli arvatavasti mošees palvetamas… :)

Tahtsin Ouadane’st Chinguetti’sse tagasi sõita põhja poolt El Beyyed’i kaudu aga ei leidnud õiget rada üles. Sõitsin siis mööda uut pinnasteed Atar’i tagasi, et ühenduda internetti ja osta paariks päevaks toidukraami (leiba ja tomatit, ehk ka piima ja datleid), sest plaanin nüüd sõita väikest rada pidi ca 400 km lõunasse, Tidjikja kanti. Rajaots on vähemalt leitud… :)

* * *

Mauritaania on mind positiivselt üllatanud. Arvatavasti sellepärast, et mul polnud mitte mingeid ootusi, kuna igalt poolt on mulje jäänud, et see on üks mõttetu riik ja igav riik, kust tuleb kiiresti läbi sõita…

‹  Chinguetti  /  Sisukord  /  Atar - Tidjikja ›