Asukoht: Mauritaania, Atar
Koordinaadid: 20.52435, -12.98356
Teekond: 11648 km
Kraadiklaas: 30°C

Nouadhibou - Choum

Uurisin just Encarta’st, et Mauritaanias elab miljonil ruutkilomeetril ainult 3 miljonit inimest. Ehk siis selline hõre kõrberiik, kus enamus kaupu on sisse toodud ja seetõttu kallid. Kui Marokos toidukauba hinnatase on võrreldav Eestiga, siis Mauritaania hinnad on umbes 1,5-2 korda kallimad.

No nii, hakkab peale! :) Tegu on ühe Noadhibou juuksuriga, kes tegelikult pärit Libeeriast ja tulnud siia paremat elu otsima. Üldse tuleb kogu Lääne-Aafrikast Nouadhibou’sse inimesi, kes loodavad siit mingil imeväel Euroopasse või Kanaari saartele pääseda.. Aga ta tegelikult polnud üldse *nii* gängster nagu välja paistab, kuid arvatavasti siis massimeediast jäävad žestid külge. ;) Aga Libeeria kohta andis ta lootust, rääkis, et rahvas on sõdimisest väsinud, ei viitsi enam paugutada, nii et võib-olla peaks sealt ka läbi põikama…

Sõitsin ca 400 km idasse, paralleelselt Lääne-Sahara piiri kulgeva raudteega. Seda raudteed mööda liigub väga pikk kolme veduriga rong (üle 2 km), mis veab rauamaaki Zouerat’ist Nouadhibou sadamasse. Rong teeb parajat lärmi kui sõidab, kuulsin alla tuult isegi 30 km kaugusele. Väidetavalt võib soovi korral sõita maagivaguni põhjas istudes Choum – Nouadhibou otsa, täitsa tasuta (NB! liiva- ja maagitolm, pluss mürin ja rappumine). Raha eest saab ka vagunis olla, mida on rongi lõpus paar tükki. Aga autotee on üsna umbmäärane – ise valid, kas sõidad raudteel, raudtee kõrval, paarsada meetrit raudteest eemal, paar kilomeetrit eemal või üldse väljaspool rada, viimasel juhul tuleb muidugi arvestada suvalistes kohtades liiva sees või maas vedelevate vanade raudteerööbaste ja nende juppidega (isegi sadu meetreid raudteest eemal). Ehk siis kokkuvõtvalt – ühte konkreetset teed pole, on kümned risti-rästi kulgevad rajad, millest siis koostad ise oma marsruudi. Põhjus, miks on palju radu on see, et kuna tegu pinnasteedega, siis need lihtsalt lagunevad ära või tuiskavad liiva täis, siis võetakse järgmine marsruut ette. Selliseid eksitavaid teid on Aafrikas palju, kohati paremaid polegi. Maastik varieerus lageda kruusa ja kivikõrbe, stepi ja liiva vahel, Choum’i lähenedes aga muutus väga huvitavaks, kuna maa seest hakkavad kerkima suured mustad kaljud ja suurte kivide kuhjad, kohati segunenud ringi uitavate liivamassidega (düünid).

Kogu selle pika tee peal oli ainult 3 väga viletsat ja hõredat küla. Kuna mul ei ole nendele inimestele mingeid häid uudiseid viia (pluss siinsed kõrbeelanikud ei tundu eriti entusiastlikud), siis ma seal pikalt ei peatunud – küll aga ostsin ühest paki liivaseguseid küpsiseid, kuna leiba (ehk siis meie mõistes saia, sest musta leiba Aafrikas vist polegi) ei olnud (leiva sees tundub ka liiva olema ;). Siin näha kõrbesurnuaed, taustaks küla.

Nüüd on siis see ka selge, et mu 12V-220V inverter oskab valjult vilistada, lausa kiunuda (ja kärsakat levitada). Kuigi selline (tol hetkel tundmatu) vali vile sõidu ajal ehmatab, et mis siis nüüd juhtus, on ta siiski abiks, sest teatab aparaadi üle kuumenemisest. Laadisin parasjagu fotoka akut. Arvatavasti siis aku põrus sõidu käigus (oi, sellest ma pole rääkinudki, et päris lahe on natuke kihutada liivade vahel) mingisse ebasoovitava ühendusega poosi, mis tekitas kõnealuse situatsiooni.

Kuna kaartidel pole selliseid umbmääraseid teid märgitud (või on nad aja jooksul teise kohta nihkunud), siis ei leidnud ma alguses seda õiget rada üles, kuna viimastel aastatel on tegeletud pealinna viiva asfalttee ehitamisega ja asi nati segane (kuigi arvatavasti võib-olla siiski selgem, kui ennem asfaltteed, kui siin vohas selline ettevõtlusvorm nagu teejuht, kes siis sulle “selle nädala tee” kätte näitab). Kahes kohas tuli kohalikega jutuks, et tahan minna seda marsruuti mööda ja üks sõjaväelane naeris selle peale—pidavat olema jube keeruline ja ainult GPS-i abil. Teises kohas öeldi, et ei saa seda kaudu üldse minna, kuna “suur düün” ees—mingu ma ikka pealinna kaudu mööda asfaltteed (500 km rohkem ja igav). Kuna mul oli siiski info olemas, et peab saama seda kaudu ja vanast ajast teada, et kohalikud paljudel juhtudel panevad segast, kuna nad lihtsalt ei tea, siiski läksin. Midagi eriti keerulist polnud, teekonna teises pooles tuli palju pehmet liiva, seega tuli lasta kummid pooltühjaks, muidu auto ei jõua sõita liivas ja vajub sisse (tavaline liigutus liivas sõitmisel). Pildil on aga näha pinnatuisk, mis tekitas veidi kõhedust, kuna olin raudteest eemal ja radade leidmine läks keeruliseks, kuna tuisk oli need kinni ajanud—ei julgenud üksi päris suvalt sõita, mõnes kohas oli päris pehme liiv, ei tunne veel olusid. Samas oli see marsruut väga hea just harjutamiseks, sest täitsa ära eksida on raske, kuna võimalik kompassi järgi igal juhul raudteeni jõuda. Teine asi on muidugi see, kui oled üksi ja jääd sisse – kuigi Rough Guide mainis, et "plenty of both local and tourist traffic", nägin umbes 2 autot päevas.

Mul on hea meel, et see amort Marokos (õpetuseks) pooleks läks, mitte siin kõrbes, kus masin rohkem vatti sai.

Õhtul näitas tiba päikest ka (2 korda). Teisel juhul on esiplaanil düün, mille tuulevarjus hea ööbida (keset seda miljoni-ruutkilomeetrist lagedat).

Siin üks kohalik raudteetööline oma majakeses kaugele külalisele teed pakkumas (taustal ringi sebivad tikutoosi suurused mustad põrnikad ei jäänud kahjuks peale :P). Paljud kutsuvad teed jooma aga raske on aru saada, kas seda tehakse “varjatud” tagamõttega saada kingitust (kaduu) või siiralt – tundub pigem esimene variant, seda eriti siin Mauritaanias. Kaduust kirjutan (tulevikus) kindlasti eraldi postituse… :P

100 km ennem Choum’i hakkas maastik huvitavaks minema. Taustal olev kalju oli üks suur rahn, mitte kivihunnik. Kui sellises liivas kumme tühjemaks ei lase, siis on väga keeruline sõita, sest isegi esimese käiguga ei jõua auto hästi kohalt liikuda (va. low range).

Veel üks populaarteaduslik pilt liivast – liivaluide teed ületamas.

Vaatamata liivale õnnestus ühe paagitäiega Choum’i välja jõuda. Choum on ka kõrbeküla, kütust saab vaid kanistrist ja kallilt (300 UM/liiter, Nouadhibou’s oli 200). Mudugi pole ka need 20-liitrised kanistrid, millest valatakse, ääreni täis, aga hinna arvutamiseks tehtavat matemaatilist tehet see ei tundu mõjutama.

Ennem Choum’i nägin gruppi turiste 4x4 masinatega – otsisid ära kadunud tagavararatast. Mina ei näinud…

{field:mydate}04.02.2006{/field:mydate}

‹  Tagasi kiviaega  /  Sisukord  /  Maroko teekond ›