Asukoht: Mauritaania, Nouadhibou
Kraadiklaas: 22°C
Nouadhibou
Hommikul sai veidi dokumentides tuhnitud ja selgus, et olen vist dokumendipildid koju unustanud. Mauritaania viisa jaoks oleks siiski midagi vaja. Ega midagi, tuleb uued teha—eelmised olid ka ise tehtud, aastal 2000, taustaks kodune valge vetsuuks. Pildid tulid kõrbe tingimustes head, kui välja arvata mu ülitugev pilusilmsus, aga see on tegelikult autentne värk, sest arvatavasti jäädavalt selliseks ma siin pika peale muutungi (ere värk juba praegu, varsti näitab valgusmõõdik 16 EV-d).
Nii Maroko kui Mauritaania piiri ületamine oli sujuv, piiripunktid olid mehitatud suhteliselt optimistlikult meelestatud, võib isegi öelda, et poolmuhedate tegelasega. Mauritaania viisa saamise kohta öeldi "No problem!", löödi tempel passi ja kasseeriti 20 eurot, mis polegi kallim, kui Casablancas saatkonnas (vastupidiselt internetis ja Rough Guide’is olevale infole). Dokumendipilte, mmm, polnudki vaja.. :) Auto jaoks on vaja täita vastav prantsusekeelne ankeet, et kohustud ta uuesti maalt välja viima aga tuli välja, et ma ei peagi seda täitma, kuna mul on rahvusvaheline Carnet de Passages olemas (olin juba jõudnud ankeedi sõnaraamatu abiga ära täita).. Karnet ei ole Mauritaanias kohustuslik, seega saab siia oma autoga lihtsalt, ilma karnetita (edasi Senegali enam ei saa). Autodokumendi ja karneti “registreerimise” eest tuleb maksta 10 eurot. Piiride ületamisel kulus ära ka 2 passikoopiat, neid on mõttekas alati üks ports kaasa võtta—kiirendab ametnike tegevust, kuna ei pea ootama, kuni nad (suhteliselt uimaselt passist veerides) oma kaustikuid täidavad.
Kiire snapshot Mauritaania piiripunktist. Maroko piirilt on siia paar kilomeetrit väga viletsat ja umbmäärast teed ning ümbruskond on väidetavalt mineeritud, seega isegi paar meetrit väljapoole teed pole mõtet ukerdama minna. Viimane kahe turisti ja nende auto miinisurm oli küll väidetavalt 10 aastat tagasi…
Viimase paari aasta saavutus on see, et korralik asfalttee tuleb läbi Lääne-Sahara alla piirini välja ja ka Mauritaania on valmis saanud korraliku asfalttee piirilt Nouadhibou’sse ja ka pealinna Nouachott’i. Veel aasta tagasi tuli pealinna sõita sadu kilomeetreid mööda mereranda, mõõna ajal—kui auto katki läks või kinni jäi ja tõusu ajaks ära ei suutnud korda teha, siis viis tõus arvatavasti temakese minema… :) Samas kui mälu ei peta, siis võib selle otsa vana moodi sõitmisest lugeda värvikat kirjeldust Crazy Estonians’i reisipäevikust (soovitatav ajaviide). See uus tee samas tähendab ka, et elu läheb liiga lihtsaks ja varsti ummistavad eurooplaste tuhanded autosuvilad sarnaselt Marokole ka Mauritaania.... :S
Nouadhibou pidavat olema Mauritaania suuruselt teine linn aga sõitsin sellest peatänavat mööda kogemata läbi, oodates, et millal siis keskus tuleb. Ehk siis tegelikult üks suure suure küla moodi linn.
Vahetasin mingite ärikate juures raha kursiga 1 € = 310 UM (uguia), samas kuna pangad olid segastel asjaoludel kinni, siis ma pangakurssi ei teagi. See 310 tundub hea diil, teised ärikad pole pakkusid vähem. :) Teisalt on paha lugu see, et mul jäi Maroko dirhamit päris palju järele, kuna Lääne-Saharas kulus vähe raha, kuid selle kurss on siin kehv (palju kasulikum oleks Marokos euroks tagasi vahetada). Samas päeva lõpuks on mulle kogunenud kahtlaselt palju seda uguiat, pean ennem tegutsemist rohkem kalkuleerima, sest see Mauritaania vist *nii* suur pole… ;)
Jutt läheb nagu igavaks, pean vist vähem kirjutama. Pildid ka nagu kahtlased viimasel ajal… Aga noh, sihuke see elukene on, varieeruv… :)
Plaan on üldiselt selline, et ehk homme vaadata pool päeva siin Nouadhibou’s ringi, osta süüa kaasa ja siis seigelda raudteega paralleelselt mööda piste‘t 500 km itta Atari kanti, Sahara sisemuse poole. See ots arvatavasti võtab 2-3 päeva.
{field:mydate}31.01.2006{/field:mydate}