Asukoht: Maroko, Ceuta - Oued Laou
Koordinaadid: 35.53973, -5.20226
Teekond: 6124 km
Kraadiklaas: 17°C

Maabumine Aafrikas

Ceutas maabumine oli suht valutu, Euroliidu auto viibati niisama läbi kuna tegu ju tegelikult Hispaaniaga. Lasin autol paagi ja 2 kanistrit diislit täis (ca € 0,7 liiter) ja paar kilomeetrit sõitu Maroko piirile.

Hispaaniast välja sai taas kord lihtsalt, kuigi piiril käiv eksootiline sagimine annab mõista, et hakkab toimuma täielik miljöövahetus.
Maroko piiril tuli kõigepealt saada tempel passi (valge immigratsioonipaberi esitamisel) ning siis teha autole paber (roheline vorm). Kokkuvõttes ei midagi keerulist, kuigi kui prantsuse või hispaania keelt ei oska, siis veidi vaevaline, sest ametnikud valdavalt hoiavad sellist väga laiska ja “aita ennast ise” mentaliteeti. Piirile lähenedes muidugi ilmus välja mitmeid tout-e, kes pakkusid immigratsiooniblankette aga seda loomulikult raha eest. Tegelikult on blanketid tasuta, kui suudad õige luugi üles leida, kust küsida. Nii auto kui immigratsiooniblankett olid prantsuse ja araabia keeles, seega pidin kasutama sõnaraamatu abi täitmisel. ;)
Väike probleem tekkis auto vormistamisega, sest arvutisüsteem ei aktsepteerinud maakoodina “EST"-i ja selle derivaate. Õnneks oli see ametnik sõbralik ja mingi valemiga ta selle arvuti lõpuks “ära pettis” ning ma sain oma paberi kätte.
Kui paberid käes, siis tuli edasi sõita ülema juurde, kes siis väikese small talk-i saatel üritusele oma õnnistuse ehk siis allkirja andis. Ja siis veel oli üks viimane väravavaht, kes ülema allkirja nähes mul minna, ehk siis Marokosse tulla lasi.
Kõik see on tegelikult arvatavasti väga lihtne selle kõrval, mis mind hakkab edaspidi ootama, sest Maroko on siiski suhteliselt leebe “üleminekumaa” võrreldes “päris Aafrikaga”. Marokos kehtib kindlustusena meie roheline kaart ning ei nõuta ka autole mingeid erilisi dokumente (Carnet de Passages), nagu enamikes teistes maades väljaspool Euroopat. Seega pole eriti keeruline autoga Hispaanias olles ka Marokot külastada. Aga selle poolest ongi Maroko hea maa enda (ja Helga) reisilainele viimiseks.

Piiril nägin ka naljakat asja, kus mitmesajapealine araablastest rahvamurd jooksis massiga piirivalvuritest mööda ja heitis üle tara Maroko poole igasuguseid pampe (sala)kaubaga. Mingit erilist karistusaktsiooni ei järgnenud, tundub, et suhteliselt tavaline intsident. Ennem seda oli mingi selline asi, et üks piirivalvur üritas ühe naise käest kahte suurt kotti ära rebida, neid samaaegselt noaga katki lõigates, et sisu nähtavale tuua. naine karjus ja rabeles kõvasti vastu. Ei teagi, mida nad tahavad Hispaania poolt Marokosse üle viia.

Maroko pool on (m)elu hoopis teine. See ongi põhjus, miks mu jaoks tundub Euroopa igav. Lähed ühelt maalt teise ja eriti nagu midagi ei muutu (kurat, nüüd on varsti igal pool seesama kole € käibel - on ju igav?). Samas Maroko on hoopis midagi muud - tõeline eksootika. See kõlab küll liialdatuna, kuid kohe üle piiri saades valitses teine õhkkond, mida tajud kõikide meeltega - kõik need erinevad lõkete, söökide, köökide ja loomade lõhnad tekitavad sellise mõnusa meeleolu ja vabaduse tunde, rääkimata hoopis teisest visuaalist.

Kurss: 1 € ~10,7 D (dirhamit), ehk 1 D ~ 1,5 EEK

See läbi Euroopa sõit oli üsna ängistav mu jaoks. Nüüd olen ma siin! Öelda “vaba” kõlaks klišeelik, kuid just nii ma tunnen… :)

Hüppasin huvi pärast ka ühest tee äärde jäävast supermarketist läbi, et näha, mida neil üldse müügil on ja mis on hinnatase. Esmatarbekaup oli kõik olemas, muretsemiseks pole põhjust. Oma üllatuseks märkasin poes puuviljade ja muu jaoks väga häid tugevast kilest/plastikust krabisevaid poolmatte kilekotte - olen otsin kogu Euroopast tugevamaid kilekotte, kuid säästupoliitika sunnib eurokilekotid nii õhukeseks, et kokkuvõttes on vaja 3 kilekotti üksteise otsa panna, et asi sealt läbi ei tuleks (ja jääb ikka sitt), mis kokkuvõttes ei raiska sugugi vähem raha ega materjali. Seda tugevamat kotti saab kasutada palju kordi, samas kui imeõhukesest kotist lähevad jube poes näpud läbi…

Kohe esimesel õhtul õnnestus mul leida super ööbimispaik - mingi salapärane lage plats 200 m merepinnast kõrgemal, miljoni dirhami vaatega (üldiselt mägiteed, ega eriti pole kuhugi ära keerata ööbimiseks - ühel pool meri, teisel pool kalju). Arvatavasti oli tahetud siia mobiilimast püstitada või midagi, aga otsustati teha see veidi eemale, allapoole. Aga asja püant oli selles, et sinna mäe otsa saab ainult, hmm, Land Roveriga. Okei, mingi muu 4x4 riistaga ka, aga low range abiks. :) Seega oli see koht üsnagi läbustamata.
Samas ma üsnagi kartsin seal olla, sest läheduses oli 2 raadiomasti ja võib tulla probleeme, et ei tohi siin viibida (kuigi mingeid märke ega midagi pole). Õhtul olidki parajad luulud, et keegi jälgib mind, mida ma seal teen… :)
Aga tuli hommik ja pold miskit. Vahetasin ära (juba mitu päeva tagasi) läbi põlenud parktule pirni ja panin jootekolvi sooja, et teha veidike elektritöid telgilaes olevale lambile sigaretisüütaja otsiku paigaldamisega (faking Hiina otsikud mis saada on, on viimne saast aga mis sa teed...). Joodis hakkas valmis saama, kui järsku kuulen kedagi mind kõnetamas, vaatan ringi, seisab auto kõrval vanemas eas härra. Mingi vormiriietus seljas, peal pikk must villane mantel.. Küsib mult, käed mantlitaskus, umbes nii, et mida ma omast arust siin teen (välismaalane, raadiomastide all, suitsev jootekolb ja kimp elektrijuhtmeid käes). Ehmatasin ennast veits jahedaks, siis hämasin, et näe, lampi parandan ja, et ennast arusaadavaks teha, näitasin taskulambile, mis mul käepärast oli. :P Mees nagu küsis veel umbes sama asja, ma ju keelt ei oska, hämasin edasi. Siis ta andis mõista, et lasku ma varvast ja näitas Ceuta poole. Ma hämasin, et ma lähen teisele poole, tulin alles eile Ceutast. Et ma tahan Lõuna-Aafrikasse minna. Selle peale mees nagu veits leebus, kuigi käskis asjad kokku panna ja minekut teha. Passis siis seal auto kõrval, ma ütlesin et momento, mul alles joodis pooleli - üks juhe veel siis on valmis ja teen vehkat. Jootsin kähku kokku, keerasin pistiku kokku ja demonstreerisin mehele, et lamp telgis peaks põlema minema. Samas pistikut pessa torgates kuulsin, et nagu mingi sirin käi läbis ja pesas nagu sädeles. Enivei, lamp ei läinud põlema. Ah persse, küll pärast uurin, äkki pole pirni sees telgilambis, ma pole seda ennem kasutanud. Pakkisin siis oma elamise ja telgi kokku, ütlesin mehele sorry ja istusin autosse, mees (naeratas nagu mulle vastu, et okei) läks ka oma künka all ootava Fiat-i juurde ja oodates kuni mina nähtavale ilmun, sõitis minema.....

See pilt, küll tehtud järgmisel päeval kilomeetreid edasi, näitab ära selle künka, mille otsas ma ööbisin. See on siis kohe parempoolse raadiomasti taha asuv mägi (millel tehtud eelmine pilt).

‹  Hispaania transiit  /  Sisukord  /  Oued Laou - El Jebha - Chefchaouen ›