Asukoht: Mali, Sõidan Kita poole
Koordinaadid: 13.18050, -9.91311
Teekond: 14980 km
Kraadiklaas: 36°C

Hell is...

27.02.2006

Kayes – Sadiola – Djibouria – Mahina – Manantali – Kita

Huh, arvasin juba, et läptop läks põlema aga hoopis mingi suur kolmnurkne mardikas hakkas valjult pirisema, samas ise mängib surnut ja piriseb edasi ka siis, kui kätte võtta?

Malis kehtivaks rahaühikuks on frank ehk CFA (frank zone), mis on enamike prantsuskeelsete Lääne-Aafrika riikide ühisraha. Kurss on euroga fikseeritud, 1 € = 655,957 CFA-d, ehk siis laias laastus arvutamiseks 100 CFA = 2,5 EEK. Mustal turul on kurss veidi kehvem, ca 650 CFA, kuid võib osutuda vajalikuks, kuna pangad on imelikel aegadel lahti (lisaks võib pangaskäik võtta tunde). Diiselkütuse hind suuremates kohades ca 550 CFA/liiter, mis on kallim, kui ma lootsin. Tundub, et hinnad on üle maailma ühtlustumas.

Kayes’is tegin ka liikluskindlustuse, mis osutus üllatavalt kalliks – 30 päeva 112 eurot. Ei teagi nüüd, kas see on mingi eriline turistihind või ongi nii kallis. Aga hea on see, et sama kindlustus kehtib kõikides ECOWAS’i riikides, ehk siis pea kogu Lääne-Aafrika.

Pildil tagasihoidlik, Lääne-Aafrika suurim… kullakaevandus (Sediola). Huvitav, palju Mali selle pealt teenib, et lõunaaafriklased nende kulda kaevandavad? Millegipärast arvan, et vähe.

Siin Mali lääneosas on selline kergelt mägine savannilaadne maastik, kohati hõredat metsa ka peal ja mõned baobabid. Samas kuna on jube kuiv ja temperatuur üle 35-e, siis umbes pool maapinnast on põlenud või parasjagu susisemas. Suuremad puud tuld ei võta, selline pinnapealne aga samas mastaapne susisemine. Siit võib ka järeldada, et igale poole rohumaale ei maksa ööseks laagrisse jääda, kui hommikul soov edasi sõita… ;)

Djibouria – Mahina vaheline 100 km tee osutus väga väikeseks (10 aastat vanal IGN-i kaardil näidatud korraliku teena), alguses isegi tundus võimalik, et autoga äkki ei saagi läbi, sest sõidetud oli peamiselt eesli ja jalgrattaga.
Tee äärde jäid mitmed väga lihtsad külad, pealtvaates ümmarguste majadega (mõned savitellistest, teised bambusest punutud ja saviga üle mätsitud). Vähem käidavates kohtades terve küla lapsed jooksevad autole järgi, tahavad Eestisse kaasa tulla—või tegelikult tahaks nad, et välismaa onu annaks neile pastakaid (un bic) või kommi (bonbon) või misiganes asju (mida tal pole anda). Tegelikult on see ohtlik sport, sest pahatihti nad trügivad ja komistavad ning võimalus on osaliselt ratta alla jääda… Mauritaanias olid nad veel leidlikumad, hüppasid priiküüdi saamiseks astmelaudadele või kõõlusid tagavararatta küljes.

Veel “aafrika teed”. Pildilt tundub tavaline küngas aga tegelikult on need järsud ja kivised jõeorgude nõlvadest üles-alla ronimised, kus valdavalt pole sõiduautoga midagi peale hakata. Olen üritanud neid ronimisi nii ja naa pildistada, aga pildilt paistab asi alati igav ja lihtne. Aga sõita on huvitav. Teisalt, ma ei suuda ette kujutada, mis siin toimub lausvihmade ajal, kui need jõed peaks olema vett täis. Vaadates puude otsas rippuvaid kaltse, siis veetase on olnud 3-4 meetrit.

Tohohh! Ärkan, ja mida ma näen—Helga on teinud mulle oma salatagavaradest sünnipäevaüllatuse 2-käigulise isamaalise hommikusöögi näol… :)

Veel aafrika teed, seekord hübriid kitsarööpalise raudteega (Mahina). Nagu näha, on Aafrikas (kohati) vett ka – suur jõgi!

Manustasin reisi esimese papaia (250 CFA). Väike, nägi veidi kuiv välja (nagu kõik asjad siin), aga siiski täitsa hea. Mangosid on siin niiskemates kohtades ka näha, kuigi üldine trend on, et toores. Kogu meeskond ootab ärevuses, millal hakkab saama rohkem värskeid puu- ja köögivilju!

Kui aus olla, siis öösel on siiski suhteliselt… hmm, natuke õudne. :) Sest on pime (kella kaheksast). Mingi lamp ikka peaks põlema, et näeks toimetada, aga siis tundub ümbrus veel pimedam. Öösel tulevad (muu seas) mingid suured hästi kiiresti jooksvad suurte “kihvadega” ämblikud välja, kes siis krabistavad kuivade lehtede vahel. Otsivad mardikaid ja putukaid. Tegelikult valdab mind korraga nii õudus kui uudishimu. :)

Tegelikult kardan ma… inimesi. Inimesed on palju ettearvamatud kui loomad. Lisaks nad ei oska aru saada, millal nad valmistavad oma kohalviibimisega ebameelduvust, mitte rõõmu. Keegi tark on kunagi öelnud, et "hell is other people" ja ma üldiselt nõustun sellega…

Egotripp jätkub…

‹  Maksuametnikud  /  Sisukord  /  I play drums ›