Asukoht: Gabon, ~ Libreville
Teekond: 30713 km
Kraadiklaas: 30°C

Ekvaatori kandis

08.06.2006

Viimase aja maad on mind üllatanud ja Gabon on ka nende seas. Taas ma eriti midagi ei teadnud selle maa kohta, võib-olla vaid seda, mis vana Lonely Planet ütleb –paljudele ei meeldi see maa, kuna “Aafrika kultuur kadus koos nafta avastamisega”, ehk siis on suhteliselt läänelik. Tõesti, Gabon on arvatavasti kõige arenenum ja jõukam maa seni külastatutest, edestades ka Ghanat. Samas huvitav on see, et väljaspool pealinna on suhteliselt džungel ja minimaalselt asutust, ka suuri linnu nagu polegi. Seni pole näinud ka mitte mingisugust põllumajandust, ehk siis enamik kraami on arvatavasti sisse ostetud ja huvitaval kombel pole isegi banaane tee ääres eriti müügil (mõnes kohas siiski leiab, kuigi arvestades, et asub ekvaatoril ja naabri Kameruni lõunaosa on banaani täis, siis on see imelik)! :)

Kamerunist Gaboni tulemisega mingeid probleeme ei kaasnenud, asi käis lihtsalt. Samas LP hoiatab, et tuleks kindlasti Gaboni pool võtta passi maale tulemise tempel, vastasel korral võib keegi hiljem 95 dollarit trahvi nõuda ja reaalsuses ongi nii, et ega keegi omal algatusel ei tahagi templit passi lüüa ja tuleb esimeses suuremas asustuses minna immigratsioonipolitseisse (tee ääres) ning seal ise templit nõutada.

Algselt plaanisin pealinna sõita Ekvatoriaal-Guinea alt, piiri äärest Medouneu kaudu, mööda väikest teed. Seda on mingi 400+ kilomeetrit. Aga öösel sadas päris palju ja see väike savitee osutus vägagi kesiseks ja libedaks, ning kuna ilm oli endiselt märg, siis otsustasin tagasi pöörata ja mööda peamist asfaltteed sõita (mis võttis rahulikus tempos ka kaks päeva).

Siin näha üks väike jõgi, mis jäi selle pisikese tee äärde. Nagu näha on taimestik üsna tihe džungel (lendõngega pole vist mõtet tulla?), nagu ekvaatori lähedal kombeks, kuigi tuleb tunnistada, et ootasin siin kandis massiivsemaid metsi. Metsad on küll tihedad aga mitte nii võimsad, kui olen näinud näiteks Malaisias ja isegi Panamas mõnes kohas. Arvatavasti on kuskil siin siiski neid päris ürgseid metsi ka, teest kaugemal.

Nagu näha, on asfalt päris hea (ja uus). Mitusada kilomeetrit oli korralikku uut teed looklemas väiksemate mägede vahel tihedas metsas. Sellega ühtlasi jätkame ka teed ületavate imelike isendite seeriat. See seenior lonkis rahulikult ringi, arvatavasti teadis, et autojuhid peavad jalameestele teed andma. Samas kui vaadata mu number 47 jalakesi, siis tundub ta ikkagi üsna… suur? ;) Huvitav, kas mõni ei tea ka, et skorpionil on astel sabaotsas, millega ta siis üle oma pea surab, kui arvab, et talle tahetakse liiga teha?

Siin veel üks maastikupilt Gaboni põhjaosast, koos suurema jõega.

Siin aga üks turistilik klõps enam-vähem täpselt ekvaatorilt, ehk siis ekvaator jääb paarkümmend meetrit autost taha poole ja sinna poole jääb ka lõunapoolus (jah, siin pildil sõidan lõunast uuesti üles, kuna tee teeb sellise käänu). Konkreetse koha koordinaadid on N0°0,00000’ ja E10°19,45218’. Nagu näha, midagi erilist ei paista, isegi mitte “ekvaatorisuveniiride” müügilette. :)

Pealinn Libreville on tõesti suhteliselt läänelik linn Aafrika mõistes, rohkem on ka suuremaid poode ja luksuskaupu. Kuigi kirjandusest jääb mulje, nagu tegu oleks Aafrika ühe kalleima linnaga, siis see nagu eriti välja ei paista, sest näiteks tüüpiline importtoidukraam tundub isegi olema veidi odavam (ja valik suurem) kui eelmistes maades, kuna tarbimine on suurem. Samas puuviljad ja värgid turul on tõesti kohati 4-5 korda kallimad kui näiteks Kamerunis. Pealinnas banaanikilo kuskil 12-13 krooni, samas kui Kamerunis lõunaosas tuli isegi ainult 4 krooni kanti. Muidugi palju on kallimaid söögikohti, samas 25 krooniga (1000 CFA) saab väikeses urkas siiski täitsa söönuks (spagetid või riis lihaga või kalaga, omlett vms). Samas, kuna Gabon on ka naftamaa (sealt ka see suhteline rikkus), siis autokütus on taas odav (ja hea!) – diisel pealinnas ca 340 CFA/liiter, väljaspool pealinna kallim (Kamerunis 540 ja enam).

Pealinnas tundub sõjaväelaste kontsentratsioon ka üsna suur olema, arvatavasti enamik ongi pealinna koondunud. Ja ilmselgelt on nad hästi rahastatud, sest nende masinapark koosneb suhteliselt uutest Mercedese 6x6 ja 4x4 veoautodest ja erinevatest G-seeria maasturitest. Samas 40 aastat suhteliselt autoritaarselt riiki valitsenud president Bongo siiski vist kardab oma elu pärast, kuna kohal on ka valgeid (Prantsuse) eliitsõdureid ja väidetavalt koosneb ta ihukaitsjate armee ka valdavalt valgetest palgasõduritest (tegelikult päris kaval liigutus, kuna sellistel tegelastel pole erilist motivatsiooni Aafrikas sagedast sõjaväelist riigipööret korraldada ja härra Bongole nuga selga lüüa).

Libreville’s (kiriklikus) öömajas trehvasin ka kahte päris värvikat tegelast,
- viiekümnendates, praktiliselt kogu maailma läbi reisinud Argentiinas elav valge endine-rahvusvaheline-ärimees-ja-nüüdne-aednik, brasiillane ja siis tema noorem šveitslasest mägironimishuviline naissõber. Olid väga muhedad tegelased ja selgus, et nemad reisivad ka lõuna poole, kuid overland truck‘i peal (ehk siis nagu läbi Aafrika 5-kuune turismireis, kuigi ekstreemsem ja ebamugavam, kui tavaline bussikas, kuna toimub 30-aastase veoauto kastis ja ööbimine kohati telkides). Nende reisikorraldaja oli Brummi Tours (võib-olla kirjutan ka valesti, kuigi umbes nii peaks olema, Saksa firma) ja ega nad tegelikult sellest asjast eriti hästi ei rääkinud, kuna läbisaamine autojuhiga pidi olema minimaalne. Praeguseks hetkeks olidki ainult nemad pluss siis veel üks koeraga mutt (kellel, nagu nad ütlesid, olevat lauba taga big zero! :) järele jäänud, mõned teised olid Senegalis maha läinud (võimalik ise valida, kui pikalt tahad kaasa sõita). Ega tegelikult selline overland truck‘i peal reisimine bussireisist palju ei erine (kuigi seikluslikum), sest ikkagi juht otsustab, kus ja millal peatus teha (ja kas üldse).

Saades nendelt inspiratsiooni, et ka Libreville’is saab teha Angola viisa ja see pidi olema nn. lahtise kuupäevaga viisa, läksime koos täna hommikul Angola saatkonda, kuid resultaat oli see, et tähtajaks pakuti järgmine reede (täna on neljapäev). Ehk siis ühesõnaga seesama venitamine, millest mitmel pool Angola viisaga seoses räägitakse (krt, nädalas käib 5 turisti, kas on raske kohapeal tempel passi lüüa ja 60000 kasseerida? – ma üldse ei mõista igasuguste saatkondade asjaajamist).  Ehk siis ei jää siia (kallisse linna) passima nii pikalt, üritab kas siis Pointe Noir’is või Matadi’s (viimases pidi saama lihtsamalt aga see asub Kongo DV-s ;).

See ongi ainuke pilt, mis ma paari päeva jooksul Libreville’is tegin. Üldse pole viimasel ajal eriti palju pildistanud (nagu vist näha ka on). Filmikaamera skoor on endiselt 5 rulli ja ta on juba mõnda aega rahulikult “kapis”. Mitte et mulle ei meeldiks filmikaga klõpsida, vastupidi, aga lihtsalt ei viitsi majandada nii palju…

* * *
Ostsin täna mingi imeliku, väga odava veini (mille ma nüüd õhtul kuskil karjääris jutu jätkuks sisse kallasin) – 0,33 l plastpudelis (sama asja oli muidu väga erineva suurusega pakendites aga igaks juhuks alustasin väiksemast). Väidetavalt nagu Gabonis pakitud Hispaania vein ja täitsa joodav, kuigi maksis alla 10 krooni. :) Tegelikult maitses (loe nokkis) isegi nii positiivselt, et tekkis mõte, et kui juhtun kuskil seda veel müügil nägema, siis võtan ehk paar toopi tagavarakski. ;) Aga alkoholiga pole seni eriti probleeme olnud – 5 kuu jooksul vist 4 õlut, või umbes nii. Samas tahaks tegelikult Aafrika öö- ja kõrtsielu ka näha, see on must seni kaugelt mööda käinud. Aga arvatavasti ma ei hakka (üksi) üritamagi…

‹  Ma tahan  /  Sisukord  /  Ahv, mask, imelik maastik ja signaalinupp ›