7-16.08.2006
Asukoht: Namiibia, Solitaire
Koordinaadid: -23.89452, 16.00581
Teekond: 39492 km
Kraadiklaas: 20°C
Alguses tahtsin teha auto-eri aga (vist) ei teinud
Kaokolandist on saanud Damaraland ja himbad on asendunud kaasaegsemate suguharudega. Kuid kõrbeelevandid on siiski samad ja nad tõesti hulguvad siin piirkonnas vabalt looduses ringi. Aga nendega on ka üks probleem – nimelt kui paljud inimesed unistavad metsiku elevandi nägemisest, siis reaalselt on nad üsna ohtlikud tegelased. Kui vaatad seda eelmise jutu lõpus olevat kaelkirjakuga pilti, siis seal kulgeb teerada (hetkel) kuivas jõesängis mägede vahel, ehk kanjonis. Kanjonisse tuleb üsna palju loomi kokku, kuna siin on rohkem rohelust ja vahel ehk vettki. Samas kui on kitsas kanjon ja satud kurvi tagant otse kümne poegadega elevandi keskele, siis võivad nad üsna kurjaks saada. See oli alles eile, kui sõitsin sarnases kohas ja tee oli suhteliselt värskelt elevantide karja poolt ära tallatud, seega olin üsna rahul, kui peale iga järgmist käänakut ma ühtegi elevanti siiski ei näinud… :)
Twyfelfontein on üks maailmakuulus kaljujoonistuste koht, käisin seda ka kaemas (30 N$ nägu + 10 N$ auto). Joonistused on kivi sisse kraabitud, mitte värvitud ja arvatavasti 3000-6000 aastat tagasi. Kehv lugu oli see, et giid on kohustuslik ja kuna rahvast käib palju, siis võiks kogu üritust nimetada pigem väikeste gruppidena mööda ette antud rada kiirustamiseks. Polnud aega isegi korralikumalt pilti teha, rääkimata süvenemisest (tegelikult peaks vist asjad käima vastupidises järjekorras, aga noh) – giid oli juba kiirel nõudlikul sammul edasi jalutanud. Neid jooniseid on päris palju, kuigi näeb ainult väikest osa. Uurijate arvates on need joonised tehtud usuriituste käigus šamaanide poolt transiseisundis või muidu “ära olles”, sellepärast paljud loomad on välja venitatud kujudega ja “sarvilised”.
Twyfelfonteinis toimus parajasti ka kauaoodatud uue Defender 2007-e esmaesitlus. Vastupidiselt spekulatsioonidele on klassikaline ninaosa kuju siiski säilinud, kuigi mootor on uus – kui ma õigesti aru sain, siis Toyota Priuselt tuttav keskkonnasõbralik 2-liitrine bensiini- ja elektrimootori hübriid. Kahjuks on uuel mudelil kadunud low range käigukast, kuigi kahe käigukasti asemel on nüüd kasutusel ühtne 6-käiguline mid range, mis peaks rahuldama nii linna- kui maamehi. Low range puudumist aitab kompenseerida ka uus extra heavy-duty sidur, mis kannatab pidevat siduri libistamist raskel maastikul. Tootmisse jääbki ainult pildil olev 10 istekohaga 150” mudel, milles äriklassist tuttavad luksuslikud nahksed lennukiistmed (joogitopsihoidjad standardvarustuses). Erilise üllatuse aga valmistasid salongis olevad uudsed vihmarennid, mis juhivad laest tilkuva vihmavee läbi tagaosa salongist välja! :P
Siin sõin oma eel-eel-eel-eel-eelviimase Marokost kaasa ostetud kalakonservi ja avastasin, et whatttheffaaaakk, autol on õlijahuti toru mutter lahti läinud ja pea kogu õli on sõidu ajal välja voolanud! Muhahahaa! Aga Defender on hea, sõidab liitri õliga ka ilusti, ei lähe kuumaks ega midagi… ;) Õlirõhu tuluke armatuuril oleks võinud siiski põlema minna, aga ju siis oli veel piisavalt alles, mida pumbata…
Aga ühel teisel päeval, see oli juba ammu tegel’t, seal üleval krokodillijõe lähedal, müüsin LAV’i päritolu kalamees-turistidele oma auto tagavara veepumba maha (350 N$), kuna neil oli häda käes. Panin Helgale ennem reisi igaks juhuks uue veepumba külge ja vana võtsin tagavaraks kaasa. Nii et õli ja mõned jupid peaksid (Defenderi omanikul) reisil ikka kaasas olema. :P
Praktiliselt pool Namiibia rannikust kannab nime Skeleton Coast ehk Luukererannik. Tegu on väga veevaese kõrbealaga ja kalda ääres on ka palju madalikke, mis pideva vine tõttu on läbi aegade olnud laevameestele surmalaks. Siin kandis madalikule jooksnud laevast vanadel aegadel üldiselt keegi eluga ei pääsenud, kuna sadu kilomeetreid on ainult eriti veevaene künklik kõrb. Enamus Luukererannikust on kaitseala kuhu ilma spetsiaalse loata ei pääse (suuremaid teid ka pole). Transiidina saab sõita läbi umbes 150-kilomeetrise lõigu kaitseala lõunaosas, kuid selle eest tuleb maksta 80 N$ nägu + 10 N$ auto. Õhtul kell 19 pead olema kaitsealalt väljas ja teelt ära keerata kuhugi ei tohi, kaasa arvatud ei tohi põigata sisse paari tee äärde jäävasse asutatud kohta.
Kuigi pilt on ilus, siis reaalselt oli (see) Luukererannik(u osa) mulle pettumuseks, sest ootasin midagi enamat, midagi eriti spetsiaalset (raha küsiti ja enamusse ossa üldse ei pääse, ju siis peab midagi erilist olema). Asi on suhteliselt tüüpiline künklik kõrbemaastik, vähemalt selles piirkonnas polnud ka mingeid eriliselt ilusaid kohti.
Siin on veel jupike Luukereranniku teeäärt – kuigi tundub “romantiline” pilt ja paljud ihaldavad oma üüritud Land Cruiseri (ja (üüritud?) pruudiga) sellist sõitu teha, siis palun seda teha mitte kõrbe kaitsealal ja sellises kohas, kus iga kilomeetri tagant on sildid, et mitte sõita teelt maha! Põhimõtteliselt kogu selle 150 kilomeetri ulatuses oli kogu silmapiir idioot-turistide poolt üles songitud. Põhjus on selles, et mitte igal pool ei tuiska need jäljed kahe tunniga kinni, vaid mõnel pool jäävad need näha isegi sajaks aastaks! Eriti õrn on peene kivi-kruusa koorega kaetud liiv – sõidad koore sisse jäljed, aga isegi kui need tuiskavad liiva täis, siis jäävad jäljed ikkagi näha, kuna liiv on teist värvi kui kruus. Ühesõnaga see Luukereranniku osa, kuhu inimesi lastakse, on (minu skaala järgi) suhteliselt valusalt ära lagastatud, seega pole ime, miks ülejäänut kiivalt kättesaamatuna hoitakse… Samas, rääkisin eile Uus-Meremaa noortega, kellele seal väga meeldis (kuna nad polevat midagi sellist varem näinud)...
Siin aga natuke kuumaastikku – Swakopmundi lähedal on selline ulmeline Swakopi kanjon, mis kaardile märgitud kui Moon Landscape. Põhimõtteliselt sina seisad üleval kõrbe ääre peal, kiikad veidi alla ja näed sellist asja. ;) Samas olen ma tahtnud ammu öelda (ja nüüd ongi paras aeg seda teha), et piltide peal näevad paljud asjad paremad välja kui päriselt. ;) Pilt on ikkagi üks mingi kild suurest tegelikkusest – see kild, mida me ühel või teisel põhjusel tahame näidata ja ülejäänut mitte. Paljud inimesed arvavad, et sõidad mööda Aafrikat ringi ja igal pool on kõik nii ilus nagu siin mõnedel piltidel. Kaugeltki mitte, enamus on siiski kõle, kole ja igav. ;)
Mitte kaugel eelmisest kohast näeb veidraid müstifikatsioontaimi (Welwitschia mirabilis). Diameeter paar meetrit, taustal näeb mõnda veel. Müstifikatsiooni kategooriasse liigitab need fakt, et paljud isendid on 500 aastat vanad ja mõned arvatavasti isegi kuni 2000 aastat (ma nende kõige vanemate juurde ei sõitnud). Ehk siis kasvav, elus taim on nii vana, mitte mingi kuivand juurikas muuseumis klaasi taga. Need rohekad lehed on tegelikult kõvad, nagu oleks spoonist või midagi ning nagu näha keskelt kasvab ja otsast järge mööda kuivab. Need värgid kirjade järgi kasvavadki ainult siin Namiibi kõrbes.
Ma ei tea kuidas sinuga on, aga see vaade meeldis mulle palju rohkem, kui eelpool olev kuumaastik. Suur osa Namiibiast asub merepinnast üsna kõrgel platool (pealinn Windhoek ca 1700m). Siin vaade selle platoo äärelt Namiibi kõrbe äärealadele (1000m). Pilt tehtud Spreetshoogte Pass‘ilt, ehk siis kohast, kus tee tõuseb platoole ja ületab mõned mäed. Need väiksema tähtsusega teede pass‘id on üsna järsud, tee kalle on kohati suhtega 1:4,5 ehk siis enamvähem keskmise auto pikkuse kohta tõuseb tee 1 meeter ja selle tõttu on veoautode, matkabusside ja järelkärudega keelatud siit kaudu sõita.
* * *
Ma vist seda head uudist polegi veel edastanud, et Namiibias on (üheks?) riigikeeleks inglise keel!? See muidugi ei tähenda, et kõik seda arusaadavalt räägiksid, sest põhikeel on siiski afrikaans pluss veel suguharude oma keeled. Aga vähemalt ei tohi keegi sinu peale halvasti vaadata, kui sa inglise keeles mingit asja üritad ajada… :)
* * *
Minevikus olen suhteliselt positiivselt juttu teinud Thuraya GSM-SAT hübriidtelefonist. Viimased uudised pole nii helged, sest ei Angolast ega ka siit Namiibiast pole õnnestunud sellega üle satelliidi korralikult helistada (kõne jubedalt hakib ja venib, kuigi levi nagu oleks) ega ei tööta ta ka modemina. Reklaami järgi peaks levi olema LAV-ini välja aga näed, reaalselt ei ole nii palju ja siin Aafrika all otsas pole teisest suurt tolku. Thuraya on praegu vist ainult ühe satelliidiga, ehk läheb asi kunagi paremaks, sest see ilma kuumaksuta ja suvalise GSM SIM kaardiga üle satelliidi helistamine on ikkagi väga hea lahendus.
Teine naljakas telefoniuudis on see, et EMT ka Namiibias ei roam‘i. Namiibia peaks siiski olema ju suhteliselt korralik maa (LAV-i järel teine?) ja isegi suur turismimaa, aga näed, ei. Aga selle eest saavad EMT kliendid vabalt lobiseda näiteks Tšaadis ja Kongo DV-s! :P
Kolmas telefoniuudis on tingitud kahest esimesest telefoniuudisest – kuna minu telefoniga ei midagi, siis ostsin 50 N$ telefonikaardi ja peale esimest kohalikku kõnet… unustasin telefonikaardi automaati. Viis minutit hiljem seda muidugi seal enam ei olnud… :)
* * *
Ei tahagi seda ema-isa kuuldes öelda aga… kui paar õlut hinge all on, siis ikkagi tundub elu palju ilusam. Ja vaata kui pikk jutt tuli! ;)